RAHVUSLANE

Rahvuslane

laupäev, 31. detsember 2011

MATTI ILVES: SOOVID


SOOVIN KÕIGILE TUJUKÜLLAST AASTAVAHETUST JA HEAD UUT AASTAT!

Read more...

Ivan Makarov: JÕULULAUPÄEVAVÄÄRILINE TELEÕHTU TERVELE PEREKONNALE

   Helgel jõululaupäeva õhtul otsustasin veidi vaadata, kuidas hoitakse ülal meeleolu väljaspool avalik-õiguslikku teleruumi. Ütlen kohe, et TV3 “Üksinda kodus”  järjekordne nelja rahvusvahelise terroristiga seeria mind ei köitnud: seda telliskivide loopimist viiendalt korruselt otse pähe, elektriga piinamist, skalbi põlema panemist elusa inimese peas ja malmist toru näkku viskamist  on niigi nähtud kõigil eelnevatel jõuludel. Nii et vaatasin natuke sellele armsale jõulufilmile järgnenud “Visa hinge”. Avaldas muljet küll: kõride efektsed läbilõikamised, meeleolukad kägistamised ja tulistamised, jääpurika torkamine läbi silma otse ajju, kahe lennukitäie inimeste sakraalne elusast peast põletamine ja rõhutud rahva esindaja ehk neegri lennukiturbiinis hakklihaks hekseldamine olid tasemel. Kõik terroristid eriti julmal viisil mättasse löönud Bruce Willis, limane ja ketšupine kangelane, oigas nagu naine ja tegi selliseid nägusid, et sellega võrreldes kahvatusid isegi Kristuse kannatused, kellele vaevalt et keegi mõtles selle filmi vaatamise ajal. Jõulumeeleolu aitas kindlustada ka ohtralt kasutatud väljend “motherfucker”. See oli väärt jõululaupäeva teleelamus… TV3 “Visa hing 2” vaadatud, lülitusin Kanal 2-le, kus just algas “Surmarelv 1”. Ekraanile ilmus kena rinnapartii, aga see polnud kohe kindlasti mitte toitva jumalaema rind. Kena paljas näitsik liikus mööda tuba, tarbis kokaiini, läks rõdule, ronis piirde peale, natuke seisis, siis viskas ennast pilvelõhkujalt alla, kus ta pärast efektselt filmitud lendu süütu parkija auto päris ära lömastas. Tagatipiks selgus filmi käigus, et ennast nõnda tapnud neiu oli niikuinii veel ka ära mürgitatud, nii et surm siin või Siberis… Sellele kohutavale surmastseenile järgnes episood vagunelamus, kus Mel Gibsoni kangelane suitsetab voodis saatana rohtu ehk tubakat, siis näitab vaatajatele oma piiblilist ehk päevitamata paljast tagumikku, käib alasti ringi, joob pudeliõlut ja teeb krõõksu. Temastki võib aru saada, sest tal on pidevast inimeste tapmisest närvid läbi, alles üks on vagaseks tehtud nii, et keha oli lastud sõelapõhjaks, nii et kui asi toimuks öösel, siis saaks aukude kaudu näha ilusat tähistaevast. Kangelane surub vahelduseks püstolitoru endale vastu laupa, siis vaatab torusse, siis pistab toru suhu. Ega suurt valikut polnudki: TV6-l oli välja pakkuda Lady Gaga kontserttuuri “Monstrumite ball” ülesvõte, kuid selle diiva laval vaatamine ja eriti otselaul ei paita silma ega kõrva. Siis aga järgnes tore jõululaupäeva “Õuduka õhtu”: esiteks õudusfilm “Loomade surnuaed”, siis aga teinegi õudusfilm, sedapuhku temaatiline – püha öö hakul näidati filmi “ Pimedus kerkib”. Kanal 12 näitas aga filmi “7 sekundit”, kus professionaalne varas tahab röövida rahaautot, aga järgneb pantvangidraama vene gangsterite osavõtul. Selle filmi sappa läks teinegi jõululaupäevahitt – erootikafilm “Kiusatused”. Ega muidu me ei teaks, kuidas need lapsed siia ilma sünnivad… Nii et kogu selle jõululaupäevaväärilise eestlaste perede teleõhtu peale jäi ainult rist ette lüüa ja laulu “Püha öö” kuulata. Või lülituda mõnele Venemaa telekanalile, kus kogu Venemaa ja ka maailma õigeusklike patriarhh Kirill väitis oma kõnes, et jumala ja pühakute erilise eestkoste all on Venemaa Föderatsiooni strateegilised raketiväed. Kui ma poleks seda kuulnud oma kõrvaga, siis jääksingi arvama, et Kristuse sünniga ei tasuks siduda seksi ja kõride läbilõikamist, nagu tegid meie Eesti kommertstelekanalid. Aga parem juba seks ja lokaalne vägivald, kui totaalne tuumasõda jumala eestkostel isand Kirilli moodi. Aga meie näitame jõululaupäeval õudukaid… Lasteaed mis lasteaed!   
_____________________
Rahulikul ja hardal jõululaupäeval kostitas siis televisioon meid ehtsas moraalitus liberaaldemokraatia stiilis vägivallukultusega. Loodame, et vanaasta õhtu tuleb veidigi vägivallavabam. Vähemalt ETV lubas meile pakkuda seekord lausa lustakt vägivalda - täiesti lima vägivallata kohe mitte ei saa - see saab kindlasti eriti "lõbus" olema.
M.I.

Read more...

reede, 30. detsember 2011

MEIE KIRIK: KULTUURILINE MARKSISM OHUSTAB RAHVAID JA KIRIKUID

Meie Kirik

"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

UUDIS: Tuntud Brasiilia vaimulik: kultuuriline marksism ohustab rahvaid ja kirikut
Autor: uudistetoimetus
neljapäev, 29 detsember 2011
Tuntud Brasiilia katoliku preestri isa Paulo Azevedo hinnangul ei ole marksistid pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kuhugi kadunud, nad on vaid muutunud, ohustades endiselt erinevatel tasanditel paljusid rahvaid, vahendab veebileht LifeSiteNews.com.
„Nad tahavad kontrollida kõike, mis loob kultuuri. Seega on ennekõike oluline Kirik. Kuid samuti ülikoolid ja koolid, ajalehed, meedia jne. Ja loomulikult nad on selles lahingus peal, nende käes on nüüd kõik,“ kõneleb isa Paulo Azevedo.
Vaimuliku arvates ei lähtu kultuuriline marksism mitte ainult Marxi, vaid ka Nietzsche ja Freudi ideedest. Kultuurimarksistide eesmärk ei ole midagi vähemat kui lääne tsivilisatsiooni hävitamine kuni selle juurteni. Sellest hävingust peab sündima nende utoopia. Üks institutsioon, mis on teiste seas marksistide rünnaku alla sattunud, on perekond.
„Nad arvavad, et perekond tähendab rõhumist, nii et kui teil on perekond, tähendab see, et seal on mees, mees aga rõhub naist ja rõhub lapsi, kuna ta surub ennast neile peale,“ märgib Azevedo. „Nii et kui teil on traditsiooniline perekond, siis on seal mees kui valitseja perekonna üle, ja nad [kultuurimarksistid] arvavad, et see tuleb purustada ning et võrdse ühiskonna saavutamiseks peavad inimesed üles kasvama teistsuguses keskkonnas.“
Brasiilias kui maailma suurima katoliikliku elanikkonnaga riigis on marksistid sihikule võtnud Kiriku. Suur hulk piiskoppe ja preestreid on omaks võtnud nn vabastusteoloogia, mis Kristuse järgimise asemel järgib marksistlikke õpetusi. Isa Paulo Azevedo hinnangul üritavad marksistid Kirikusse sisse imbuda ja usuliste terminite varjus ristiusku seestpoolt muuta.
Azevedo hoiatab, et marksistid kasutavad kristlikke mõisteid, kuid annavad neile hoopis teise sisu. Vaimulik toob näiteks mõiste „Jumala riik“, mis kristlaste jaoks tähendab taevast riiki.
„Nad hakkavad rääkima sellest, et me töötame siin Jumala riigi heaks ja me tahame seda riiki tuua sellesse maailma. Nii et tegelikult on see, millest nad räägivad, sotsialistlik ühiskond, millest nad unistavad, utoopia, mis nende arvates tuleb, on Jumala riik,“ selgitab Azevedo.
„Nad kasutavad samu sõnu. Need kõlavad pisut nagu katoliiklikult, pisut nagu kristlikult, kuid samas võib aru saada, et neis on midagi võõrastavat, sest midagi nagu puuduks, ja mis puudub, on kõik see, mis on seotud transendentaalsega, taevaga, surmajärgse eluga. Kõik, mida nad teevad, on [mõeldud] ellu viimiseks siin maa peal.“
„Me oleme tõesti silmitsi koletisega, mis hävitab kõike, mida me kalliks peame, kõike, mida peame väärtuslikuks ja pühaks,“ hoiatab vaimulik viimaks.
Isa Paulo Azevedo on Brasiilias tuntud kui katoliku usu kindel kaitsja ja selgete seisukohtade esitaja. Tal on oma telesaade ja ajaveeb.
Loe lähemalt ja vaata videot siit.
Allikas: http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/
_______________________
Lugege lisaks ka SIIT 

Read more...

Indias hambad korda 1 EUR,iga

postitas Pampa parem-ikka-kui-kodus-ise-teha osak.
tervis Tundmatu Sõdur kirjutab: "Eestis on palju on räägitud hambaravi kättesaamatusest vaesemale elanikkonnale. India 4 minutine lühidokumentaal tutvustab tänavatohtreid, kes aitavad vaesemaid hädalisi kõigest 80 ruupia eest. Hambaravi köögipoolega hästi kursis olev dr.Singh räägib, et ainus vahe nende ja rikaste arsti vahe on uhked toolid, ventilaatord, teenrid, röntgen ja muud mänguasjad. Doktor nuriseb, et kallid arstid küsivad liiga palju raha mida normaalsetel inimestel pole maksta ning ei leia oma töö sugugi keerulise olevat. Dr. Singh on suure kogemusega, teinud erinevaid tehnilisi töid ning on parandanud isegi jalgrattaid. Seetõttu teab ta hästi, kuidas töötada viiliga, tangidega ning muude kõikvõimalike käsitööriistadega. Dokumentaal on varustatud ingliskeelse subtiitriga nii et võimalikel patsientidel ja samuti kvalifitseeritud võõrtööjõu sisse toomisele mõtlevatel kodanikel ei tohiks arusaamisega probleeme tekkida. Film ise siin"

Allikas:  http://minut.ee/
______________________
Ansip külastas hiljuti Vietnami, sellest visiidist eriti palju infot ei antud ja ajakirjandus arvas, et see oli pigem turismireis. Võib aga arvata, et tegelik eesmärk oli hoopis enda riiki uute inimeste toomine ja siia veelgi odavama tööjõu saamine, Eestist põgenevate eestlaste asemele.
Tagasiteel oleks ta siiski võinud külastada ka Indiat ja võtta sealt kaasa mõned  hambatohtrid, siis oleks meie  hambututel ja katkiste hammastega vaestel ja pensionäridel võimalik edaspidi ka hambaid ravida.
M.I.


Read more...

neljapäev, 29. detsember 2011

Richard Nixon: Kes kontrollib meediat?

Read more...

Juhtkirjade rumalus



Delfi kirjutab jälle ühes juhtkirjas, kuidas 1944. aastal võidelnud polegi Eesti nimel võidelnud viidates oma kirjas kavale kuulutada 1944. aastal võidelnud mehed vabadusvõitlejateks.
“Eestis Nõukogude armeega võidelnud kümned tuhanded mehed olid liikvel erinevate motiivide ning tõekspidamistega. Nende hulka mahtus kindlasti tõelisi vabadusvõitlejaid, nagu näiteks Soome armees vabatahtlikena võidelnud “soomepoisid”, kelle hulgas valitses üldine vastumeelsus saksa mundri ja Saksa vägede koosseisu lülitamise vastu. Samas võitles Punaarmeega ka inimesi, kes oma tõekspidamiste poolest kindlasti vabadusvõitleja tiitlit ei vääri — olgu siis natsimeelsuse või kaasatöötamise tõttu Saksa okupatsioonirežiimiga, kirjutab Delfi.”
Juhtkirja autorite sugused võiks veidi ajalooga iseseisvalt tegeleda mitte ainult võitjate mõjutustega propagandat õppida.
Jutt on siin ikkagi meestest, kes võitlesid 1944. aastal Eestis punavägede vastu.
1944. aastal võitlusele punastega oli üldsuse laiem toetus ja isegi need nn vabariiklased toetasid seda võitlust, Eesti lipud lehvisid kogu sakslaste siin oleku ajal, mingit terrorit ega represseerimist(nagu NSVLi võimude ajal) polnud jne.
Toetajate hulgas oli ka J. Pitka.
1944. aastal sõtta minejad läksid, et peatada punaterror ja lootsid taastada Wabariigi, sest sakslaste minek oli kindel.
Kui tulla aga sakslaste suhtumisest rääkima, siis polnud see halb midagi. Üliagaraid sõjatingimustes muidugi mingil määral pigistati, et need sõjaürituse jaoks segavaid faktoreid ei tekitaks, kuid üldpilt oli sõjatingimusi arvestades leebe. Nii Goebbels, Himmler kui ka Rosenberg kohtusid Eesti vabatahtlikega ja avaldasid tänu(olemas ka pildimaterjal) ning eestlastel oli võrreldes ukrainlaste vms rahvastega ikka vägagi suveräänne elu.
Igasuguseid nõukogude versioone Genearlplan Ostist või poliitkorrektseid soperdisi ei tasu ikka uskuda.
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

MART HELME: Ühe Eesti fašisti lugu

Saada sõbrale
Seaoses Mart Laari lootusetult hilinenud (kuid mõistagi õige) ettepanekuga kuulutada saksa mundris sõdinud eesti mehed vabadusvõitlejateks on tavalised kahtlusalused alustanud hädakisa ja laimukampaaniat meie häbiväärselt maha vaikitud kangelaste ning Eesti au ja väärikuse vastu. TMS avaldab 2008. aastal ilmunud Mart Helme artikli ühest taolisest vabadusvõitlejast.
Kui ma laps olin ja saksa sõduri mundris venelaste (isa ütlus; mitte punaarmeelaste, nõukogude armeelaste või laskurkorpuslaste) vastu sõdinud isa sõjalugusid kuulasin, ei tulnud mulle pähegi, et mõni teine eestlane oleks võinud mingis teises mundris venelaste poolel sõdida. Minu arvates polnud see lihtsalt mõeldav, see polnud kooskõlas minu arusaamisega kodumaast, patriotismist, ohvrimeelsusest, kodumaale andmisest, mitte kodumaalt aina võtmises ja nõudmises, nagu nüüd näib olevat normiks kujunenud.
Hiljem, koolis, jõudis minuni ka teise poole tõde. Ratsionaalselt mõistsin ma loomulikult ka neid mehi, kes Moskva käsul Eestis mobiliseeriti ja isenesest mõistetavalt tagasi koju ihkasid. Emotsionaalselt jäid need mehed ja nende tõde mulle aga võõraks. Sest nende puhul on väga raske, tegelikult lausa võimatu väita, et nad võitlesid vaba Eesti taastamise šansi eest. Inimestena võitlesid nad küll kojutuleku eest, kodanikena aga oma riigi taassünni võimaluse vastu. Mis puutub neisse kui sõduritesse, siis, ükskõik kui tublid nad ka olid, tähendasid nende pingutused vaid üht: verise diktatuurirežiimi taastamist Eestis, kogu rahva, iseenda ja oma lähedaste andmist repressiivorganite suval põhineva võimu alla.
Niisiis. Minu silmis olid need mehed kodumaa reeturid, kuitahes paratamatu nende sattumine sellesse rolli ka polnud. Minu isa oli (ja on, rahu tema põrmule) minu silmis aga kangelane, kes haaras relva okupantide vastu juba 1941. aastal ja pidas omakaitseväelasena lahinguid taanduvate vene üksustega ning kes 1944. aasta algul pidas seetõttu iseenesest mõistetavaks, et tema koht on Sinimägedes, mitte naise ja kahe väikese lapse selja taga kodus.
Taat, keda nii mõnigi nõukogude aegne kaaskodanik avalikult fašistiks sõimas, pidas Narva all vastu lõpuni, jäädes seetõttu maha ka viimasest Rootsi läinud laevast. Kui ta mõnikord viina oli võtnud, nuttis ta, rääkides tublidest poistest, kes tema kõrval surma olid saanud. Ta nuttis mõnikord ka, kui rääkis venelastest: “Vaeseid vankasid aeti metsikult peale. Me ei jõudnud kuradisi nii palju tappa kui neid tuli. Sa ei kujuta ette, poeg, mis tähendab, kui sa muudkui lased ja lased ja lased ja laibavallid tulevad ikka lähemale ja lähemale ja siis nad on sul ühtäkki kaevikus ja sa tapad neid, aga nad ikka muudkui tulevad...” Ta möönis, et venelased olid visad sõdurid, mis sellest, et paljud olid päris poisikesed.
Nii paradoksaalne kui see meie kodukootud fašismitundjatele ka ei näi, aga sakslasi vihkas ta rohkem kui venelasi. Selle eest, et sakslased eesti üksused oma ette teatamata taandumisega lennuväe, kahurite ja tankide katteta surema jätsid.
“Meil ei jäänud muud üle, kui vaadata, kuidas iga mees koju saab. Minna tuli jala, sest sakslased olid kogu tehnika endale jätnud. Relvad ja varustuse lasid ka õhku, selle asemel, et meile üle anda. Meil polnud, millega edasi sõdida. Mehed olid sakslaste peale nii vihased, et kui üks mahajäänud veoauto sakslastega tuli, lasid vihasemad vennad juhi pikema jututa maha ja kupatasid kämbud (sakslaste põlastav hüüdnimi eestlaste hulgas) kastist välja. Sakslased hakkasid hädaldama, et mis neist nüüd saab, meie mehed küsisid vastu, kas Hitler kunagi küsis, mis meist saab? Ma arvan, et vankad tapsid nad varsti maha, sest see oli juba Avinurme lähedal.”
Auf Wiedersehni sai taat sakslastelt Pärnus Tammsaare puiesteel, praktiliselt koduukse ees, kus ketikoerad (Saksa sõjaväepolitsei) ta kinni pidasid ja teda desertööriks tembeldada püüdsid. Lõpuks lasti ta tulema - kavatsusega talle valang selga tulistada. Kui püstolkuulipilduja vinna tõmmati, viskus isa teeäärsesse kraavi (kraavid olid Pärnus Tammsaare puiestee ääres minu mäletamist mööda kuni 60. aastate alguseni). Järgnes valang, mille kuulid munakivisillutisel sädemeid lõid. Isa tõmbas kraavis püstoli vinna, et ennast kaitsta, kui ketikoerad kontroll-lasku sooritama tulevad, aga nad ei tulnud. Suur-Saksamaa vajas neid juba mujal.
Üks kümnetest ja kümnetest tuhandetest eesti “fašistidest” oli sellega siis koju jõudnud. Taat ei tunnistanud kunagi, et eestlased kaotasid selle sõja. Tema meelest kaotas sõja Hitler. Ja sakslased, kes omas idiootsuseni küündivas upsakuses ei osanud ära kasutada ei eestlaste, lätlaste, ukrainlaste ega isegi venelaste viha nõukogude korra vastu. Taat oli surmani seda meelt, et ainus viga, mille Eesti neil saatuslikel aastatel tegi, oli see, et juba 1939. aastal oma riigi kaitseks välja ei astutud. “Siis oleks nende meeste kõrval, kes 44. aastal Sinimägedes ja Narva all olid, seisnud ka need, kes Lakurkorpusesse sunniti, kes Soome põgenesid ja kes 40. ja 41. aastal niisama maha tapeti. Me poleks soomlastest halvemini sõdinud,” oli ta veendunud.
Ma millegi pärast jagan tema veendumust. Ja kui tema oli fašist, olen fašist ka mina.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

kolmapäev, 28. detsember 2011

MATTI ILVES: RIIKLIK VALE

Üteldakse, et on vale, suur vale ja statistika. Eesti osariigi puhul peab see kahjuks ka paika. Sain hiljuti otseallikast, ühelt staažikalt, võrdlemisi kõrgel kohal tööavalt inimeselt sellist teavet, et ega meie statistikat ei maksa usaldada.
Sest andmeid võltsitakse täiesti räigelt meie valisejate poolt, rahvale ja ülemustele Euroopa Liidst meelepärasemaks tehes. Seda tehakse isegi märksa rohkem kui nõukogude ajal. Nüüd tunduvad mulle meie tähtsate tegelaste etteheited Kreekale andmete võltsimises täiesti kohatud, sest ise on nad sama patused.
Veneaegsete andmete "ligikaudsusega" olen ka ise hästi kursis. Töötasin siis ühe võrdlemisti suure tsehhi (ligi 200 töötajat) juhatajana ja aastas paar korda helistati otse ministeeriumist mitmesuguste ststistiliste andmete saamiseks ja alati oli nendega väga kiire. Algul püüdsin anda siiski tõepäraseid andmeid ja rakendasin selleks tööle tsehhi ökonomisti, insener-tehnoloogi ja raamatupidaja. Kuid hiljem loobusin sellest, peamiselt ministeeriumi kiirustamise tõttu ja hakkasin andma neile "laest võetud" arve, toetudes peamiselt kogemustele ja intuitsioonile. Siit näeme, et juba algallika arvandmed võivad olla ebatäpsed. Kuid jutt ei ole praegu sellest.
Statistika võltsimine riiklikul tasemel on kõige ehtsam kuritegu, sest see annab meie tegelikust olukorrast täiesti moonutatud pildi, viib segadusse ka analüütikud ja majandusteadlased, kes kasutavad neid andmeid olukorra hindamisel ning analüüsimisel.
Peaminister Ansip saab tihti just ajakirjanduselt kiita hea mälu pärast ja mitmesuguste statistiliste andmete toomise eest, nüüd me aga teame, mis need Eesti osas tegelikult väärt on. Statistika võltsimine paneb meid kahtlema ka tegelikulult õigete andmete osas.
_____________________
Mõned näited, kuidas statistikat moonutatakse ja võltsitakse: http://www.delfi.ee/archive/print.php?id=63756380

Read more...

David Icke - Essential Knowledge For A Wall Street Protestor (eestikeelsete subtiitritega)


Vaadake videoid maailma globaalsest orjastamisest: http://vimeo.com/34163863
David Icke - The One Party State (eestikeelsete subtiitritega): http://vimeo.com/34248380

Read more...

Egiptuse populaarsete kuurortidega on lõpp?

 Egiptuse Punase mere äärsete populaarsete kuurortidega võib varsti lõpp tulla, kuna islamistid tahavad need puhkepaigad muuta «patuvabaks».

Islamiradikaalne Moslemi Vennaskond, mis oli nüüdsetel valimistel väga populaarne, käivitas kampaania, milles nõuab seal alkoholi tarbimise  ja paljaste kehade näitamise lõpetamise, edastab Daily Mai.

Egiptuse kuurordid on olnud pooltühjad pärast selles riigis aset leidunud mässe ning president Hosni Mubaraki võimult kõrvaldamist.

«Turistid ei pea siin alkoholi jooma, nad saavad seda juua oma kodus küllalt. Esmajoones peaks Egiptusse tuldama vaatama iidseid mälestusmärke, mitte joomapuhkusele,» lausus Moslemi Vennaskonna esindaja Azza al-Jarf.

Moslemi Vennaskonna ja sellest veel radikaalsema partei Salafi Moslemid arvates peaks Egiptuses islamiseadusi karmistama.

Asjatundjate arvates on mõjutanud lisaks poliitilisele ebastabiilsusele ja äärmusmoslemite seisukohtadele Egiptuse turismi ka hairünnakud. Nende kolme asjaolu tõttu on Egiptuse turism üsna halvas seisus. Läänemaiste turistide arvu vähenemise tõttu on turismisektorisse vähem raha jõudnud.

Äärmusislamistide sõnul on see lausa solvav, et lääneriikidest pärit puhkajad saavad randades napis ujumiskostüümis ringi liikuda.

Samuti on probleemiks see, et mitte abielus paarid elavad ühes hotellitoas ning on seal intiimsuhtes.

Egiptuse mõjuvõimas imaam Yasser Bourhami kutsus üles kehtestama niinimetatud halali turismi, mille kohaselt oleks Egiptust külastavatel välismaalastel palju piiranguid.

«Hotellides tuleks keelata alkoholi müük, naiste ja meeste ujumis ning päevituskohad peaksid olema eraldi. Turistidel tuleks keelata bikiinide ja vorme esile toovate ujumispükste kandmine,» lausus imaam.

Asjatundjate sõnul sõltuvad paljud Niiluse äärsed alad turismist. Turistide kadumine kasvataks seal vaesust.

Egiptust külastab aastas 15 miljonit inimest.

Allikas: Postimees
Allikas: http://bhr.balanss.ee/

Read more...

teisipäev, 27. detsember 2011

EESTI MEEL: Hoidke kroone!

Detsembris 2011 on eesti kroone ringluses veel 55.000.000€ väärtuses 49 mln euro eest paberraha ja 6 mln eest münte. Siit mõte…

… Krooniaja taastamisest. Oleme just nagu stardiseisus. Igal krooniomanikul Eestis ja maailmas on tallel keskmiselt 30€ eest eesti kroone, mis on võrreldav sellega, kui palju kroonivääringu taastulekul oli igaühel EEK-sid sularahana — 150kr. Vahepealset inflatsiooni arvestades on seis enam-vähem sama mis jaanipäeval 1992.

Vikipeediast: Rahareformi ajal 20.-22. VI 1992 oli rahavahetajate nimistus 1.410.951 residenti, kellest 1.096.706 ka raha vahetas. Keskmiselt vahetati raha 136kr eest. Eesti resident võis vahetada 1500 rubla kursiga 10rbl = 1kr, summad üle selle sai vahetada kursiga 50rbl = 1kr. Rahareformiga lasti ringlusse 593 mln kr (37mln€)
Kui eurot tabab halvatus või surm, võiks allesolevad kroonid siduda teatud, nt kursi 1:1 alusel naelsterlingiga ning taas käibele lubada.

Aasta 2011 alguses oli eesti kroone ringluses 372 miljoni euro väärtuses. Järgneva 11 ja 1/2 kuuga on Eesti Pank kroone tagasi saanud seega 317 miljoni euro eest. Aitab!
Allikas: http://eestimeel.blogspot.com/

Read more...

Franklin Lamb / NATO sõjakuriteo anatoomia

postitas mauri non-silence-of-the-lambs osak.
sõda Esmaspäeva varahommik 20. juunil 2011 oli Liibüa rannikualal soe.

Umbes 0200 GMT järgmiseks päevaks NATO peakorteris Brüsselis ja 30 minutit hiljem nende Naapoli meediakeskuses tehtud kokkuvõtted NATO 92nda päeva õhurünnakutest Liibüale ja alustatud info sisestamist veebilehele (www.nato.int)

Kakskümmend tundi varem oli Atlandi Alliansi komandopost 30 kilomeetri kaugusel Liibüa rannikust ja NATO sihtimisüksus kinnitanud 49 pommitusmissiooni 20. juunile, viimasele kevadpäevale ja ühtlasi päevale, mil lõppes NATO esialgne ÜRO antud mandaat.
Volitused NATO pommitamistele, mis kaugelt ületas varasemad hinnangud, 90-120 000 vigastatud või tapetud liibüalase ja välismaalase ning enam kui kahe miljoni liibüalase ja välistöötaja põgenemisega, leiti kiirustades kokkuklopsitud URO Julgeolekunõukogu resolutsioonidega 1970 ja 1973. ÜRO JN 1970 ja 1973 resolutsioonid andsid NATOle õiguse ÜRO peatüki 7 järgi kehtestada 90ne päevase lennukeelutsooni Liibüa kohal, mis iroonilisel kombel lõppes täpselt üks päev enne Sormani pommitamist.

Need kaks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni võimaldasid peamistel toetajatel, Prantsusmaal, Ühendkuningriigil, Itaalial ja Ameerikal väita, et "piiratud lennukeelutsoon on Liibüa tsiviilelanike kaitseks Liibüa liidri Muammar Gaddafi viha eest". NATO taotlus rahuldati kahe 90päevase ajapikendusega, mis võimaldas jätkata Liibüa missioni, andes õhujõududele aega 2011 aasta lõpuni jätkata operatsioone Liibüas koodnimega Unified Protector.

Varajane hommik esmaspäeval 20. juunil 2011.

Sorman, Liibüa. Vaikne ja rahulik linn Sorman asub 45 miili Tripolist läänes, Vahemere ranniku lähedal Zawiya ringkonnas Tripolitania regioonis, Liibüa kirdeosas. Paljud linna lapsed uurisid üles sirgudes Sabratha lähedal rooma 3nda sajandi imelisi varemeid. Sabrathat, mis rajatuna kaljudele mere kohal asub Rooma ja Vahemere vahel, peetakse mõnede teadlaste arvates kõige paremini säilinud rooma ajastu arhitektuuri näidiseks, vaid väike osa sellest suurest rooma aja linnast on välja kaevatud. Allakirjutanu on Sabrathat külastanud mitmeid kordi alates 80ndate keskpaigast ja iga külastus sisendab aina suuremat aukartust. Sormani ja lähikülade elanikele on see igapäevaseks külastus- ja piknikupaigaks.

20. juuni 2011 varased tunnid olid pimedad. Ainsaks valgusallikateks tuhm poolkuuvalgus, hämarad tänavavalguslambid ja osaliselt valgustatud kodud, kus kohalikud hakkasid tõusma, et valmistuda Al Fajr (varahommikuseks) palvuseks.

Liibüa ühe kõige aktiivsema sotsiaalhoolekande organisatsiooni IOPRC presidendi, 37 aastase Khaled K. El-Hamedi kodus magasid veel kõik pärast 3 aastaseks saanud poja sünnipäevamürglit. Kõigi teiste perekonnaliikmete hulgas olid ka Khaledi kolmeaastane poeg Khweldi, viieaastane tütar Khaleda, tema kaunis lapseootel naine Safa, tädi Najia ja kuuene sugulane Salam.

NATO komandokeskuses selleks hommikuks plaanitud 49 pommitusmissiooni sisaldasid ühe sihtmärgina ka Sormani viisid väljalendude arvu Liibüa kohal 11 930ni, 31. oktoobri keskööks, kui NATO oma õhukampaania lõpetab suureneb väljalendude arv 26 500ni. Selle päevaga tõusis pommitamise- ja raketishtmärkide arv Liibüas 4521ni. Hetkeks kui NATO lõpetab OUP (Operation Unified Protector) on sihtmärkide arv rohkem kui 11 781.

NATO ettevalmistused Sormani “juhtkeskuse” pommitamiseks.

Enne Khaled K. al-Hamedi maa-alale pommide viskamist viisid NATO töötajad läbi kuuesammulise protsessi, millest esimene oli seire kasutades MQ-9 Reaper droone, mida vahel kasutatakse ka rakettide tulistamiseks. Sormani kohal olid full-motion videoga Predator lennukid. Terve 19nda juuni ja samuti ka 20nda juuni hommikutundide jooksul oli Hamedi kodu sihikul, toetudes NATO juhtkeskuse andmetele.
Hamedi kodu ei olnud NATO terminoloogiat kasutades “ajakriitiline sihtmärk” (“time-critical target”). Piisavalt oli aega, et analüüsida infot, mis liikus mehitamata luurelennumasinalt analüütikuteni. Toetudes Jane'i Weeklyle, võib olla üsna kindel, et NATO UAVd jälgisid Hamedi kodu üle päeva ja suure tõenäosusega isegi kolmeaastaseks saanud Huweldi auks peetud sünnipäevapidu, mis toimus päev enne pommirünnakut.

Liibanoni missiooni tarvis on NATOl koostatud reeglistik, mis koosneb salastatud dokumentides sisaldades täpseid ja detailseid andmeid, mida pidada õigustatud sihtmärgiks, kes kinnitab sithmärgi ja kuidas toimib piloot planeeritud sihtmärgile lähendes.
Hamedi kodule toimunud rünnak Sormanis oli NATO plaani osa, mida kutsuti “Joint Air Tasking Cycle” (JATC).
Hamedi kodu pandi sihtmärkide nimekirja, kuna NATO luure analüütikute andmetel elas seal pensionile jäänud ohvitser Khaled al-Huweldi Hamedi. Üks Gadaffi kaaslastest, kes kuulus gruppi, kes 1969ndal aastal viisid läbi riigipöörde kuningas Idrise vastu ja endine Al Fatah Revolution revolutsioonilse nõukogu liige. NATO eesmärk tema eemaldamisel oli lootus nii nõrgestada režiimi, samas oli teada, et Hamedi seenior on pensionil ja ta ei ole tegev otsustajate ringis Liibüa valitsuse juures.
Toetudes NATO enda reeglistikule ja rahvusvahelisele õigusele, mis reguleerib relvastatud konflikte, tuli 19ndal juunil, päeval enne pommirünnakut Hamedi perekonnale Sormanis, uuesti üle vaadata missiooni “võimalike tsiviilohvrite” tõenäosus.

Puuduvad igasugused tõendid, et seda oleks tehtud.

Ülevaade, mis telliti Sormani pommitamise kohta valmis septembri alguseks 2011 ja sellest ei ole leida mingeid dokumenteeritud tõendeid või muid viiteid, et Bouchard või keegi teine oleks hinnanud, arutanud või üleüldse arvestanud võimalikke tsiviilohvreid Hamedi kodus Sormanis. Jälgides Bouchard'i antud rohelist tuld pommitada Hamedi kodu, kinnitati koordinaadid 32°45′24″N 12°34′18″E. Kindlate sihtpunktid tabamiseks Hamedi maa-alal paigutati ründelennukisse kaheksa pommi ja raketti.

Soremani ründeks kasutas NATO erinevaid pomme ja rakette, sinna kuulus ka “punkripurustaja-pomm” BLU-109 (Bomb Live Unit), mis on mõeldud tungima 18 jala sügavusse betooni. NATO kasutas ka MK seeria ameerika pomme (500 naelaseid MK-81, 1000 naelaseid MK-82 ja 2000 naelaseid MK-84, mida kasutas ka Iisrael oma 2006 aastal toimunud invasioonis Liibanoni.

Esialgu keedus NATO vastutusest Sormani õuduse eest, järgmisel päeval NATO tunnistas õhurünnakut Sormani juures, eitades tsiviilelanike surmasid. Naapolis asuv meediaüksus andis välja teate, väites “Täpses rünnakus suunatuna kõrgetasemelise juht- ja kontrollpunktile Soremanis tsiviilohvreid ei olnud.” NATO eestkõnelejad kinnitasid Amnesty Internationalile ja inimõigusteorganisatsiooni Human Rights Wach töötajatele, et “tegu oli militaarsihtmärgiga, tarvitusele võeti kõik abinõud, et ei tekiks vajaduseta inimohvreid.”

Ametlik teadaanne NATO 20nda juuni 2011 pommitmisele Liibüas on järgnev:

“Allied Joint Force Command NAPLES, SHAPE, NATO HQ.

Over the past 24 hours, NATO has conducted the following activities associated with Operation UNIFIED PROTECTOR:

Air Operations Sorties conducted 20 JUNE: 149

Strike sorties conducted 20 JUNE: 52

Key Hits

20 JUNE: In the vicinity of Tripoli: 1 Command & Control Node, 8 Surface-To-Air Missile Launchers,

1 Surface-To-Air Missile Transport Vehicle. In the vicinity of Misratah: 3 Truck-Mounted Guns, 2 Self-

Propelled Anti-Aircraft Guns, 1 Tank. In the vicinity of Tarhunah: 1 Military Equipment Storage Facility. In the vicinity of Al-Khums: 1 Military Vehicle Storage Facility. In the vicinity of Zintan: 1 Rocket Launcher.”

Veidral kombel, NATO dokumentides 20nda juuni kohta, samuti ka järgnevates 20nda ja 21e juuni pommirünnakute kohta käivates raportites ei ole märget, et Al-Hamedi kodukoht Sormanis, kus hukkus 15 tsiviilelenikku oleks kaasatud pommirünnaku sihtmärkide hulka.

Pealtnägija räägib, kuidas hetk enne pommitabamusi, ta nägi taevas punaseid täpikesi, siis tugevaid valgussähvatusi, millele järgnesid kohe ka kohe 8 kõrvulukustavat Ameerika pommi- ja raketiplahvatust, mille tulemusena purustati nende kodu- ja naabruskond.

Hetkega oli Khaled El-Hamedi perekond surnud. Lapsed, sõbrad ja kaugemad perekonnaliikmed, kes jäid öömajale puruks rebitud, surnuks muljutud.

Khaled töötas hiliste tundideni, kohtudes ümberasustatud liibüalastega, kes äraaetuna oma kodudest vajasid hädasti IOPCRi abi. Lähendes kodule nägi Khaled autoaknast taevast süttivat ja kuulis plahvatavaid pomme. Õudusest tarretunult jälgis ta oma kodus palavikuliselt kaevavaid päästetöötajaid, kes püüdsid kasutult tõsta suuri betoonpaneele otsides kõigest hoolimata ehk imekombel ellujäänuid.

Liibüa valitsuse esindaja Mousa Ibrahim andis teada 15ne inimese surmast Sormanis, nendest kolm olid lapsed. Ta arvustas NATO pommirünnakut, kui “argpükslikku terroriakti, mida ei ole võimalik õigustada”. Sormanist 10 kilomeetrit eemal asuvas Sabratha haiglas käinud uurimisrühm nägi üheksat surnukeha, kaasaarvatud kolm noort last. Nad nägid kehaosi, sealhulgas ühte lapse pead.

Rahvusvahelised vaatlejad, kes käisid juunis, nädal pärast NATO pommirünnakut Al-Hamidi perekonnale kuuluval maa-alal avanes pilt täielikust hävingust.

Kokku kukkunud, laiali paiskunud majad, tükid perekonnale kuulunud ajadest ja mälestusesemetest, puud katki rebitud, mõned väänudnud ja lehestikuta. Surnud või hirmudud ja haavadesse või traumasse surevad suuremad ja väiksemad loomad -linnud, kes olid tardunult oma varjualuste rusudel.

Ühe maja hoovis hakkasid mulle silma purunenud spagetikarbid ja tomatikastme purgid, varutud suvel IOPCRi tegevuse raames abivajajate jaoks, et need läheneval pühal Ramadani kuul välja jagada.

Rahvusvahelis surve kasvades rääkis NATO peakorter varustuse ülesütlemisest, sihtmärgist mööda laskmisest, puudulikust eelluurest ja piloodi vigades. Lõpuks tunnistasid US kaitseminister Gates ja tema hilisem järglane Leon Panetta NATO puudulikku eelinfot, mis oleks eristanud sõjalisi sihtmärke täie kindlusega. Endine kaitseminister Gates kritiseeris NATO opertasiooni Liibüas viidates, et NATO kasutas pomme põhimõttel enne pommid hiljem küsimused. Need vabandused aga ei võta ära vastutust NATOlt ja 28lt NATO liikmesriigilt.

Kanadalasest kindralleitnant Charles Bouchard kinnitab tänaseni, et sihikul olid vaid sõjalised objektid: “See tähtis rünnak nõrgendab Gadaffi režiimi võimet jätkata vägivalda Liibüa rahva kallal,” ütles ta oma kabinetist Brüsselis meediale. Teated Sormani tsiviilisikute surmadest tulid paar tundi hiljem, kui NATO oli just tunnistanud, et üks rakettidest oli pühapäeva varahommikul ekslikult tabanud Tripoli elamurajooni.

Täites Khaled al-Hamedi, kes hetkel on Liibüa uue valitsuse juures hõivatud, soovi külastasin ma uuesti tema armastatud perekonna haudu, viies neile sõnumi, mis Khaled mul palus neile edasi anda.

Otsides teed rusude vahel, paari kohaliku sõjamehe kahtlustava ja külma pilgu all seisin ma samas kohas, kus 27ndal juunil Khaled, seistes oma perekonna värsketel haudadel, kirjeldas meie šokeeritud delegatsioonile, milliseks õuduseks oli muutunud NATO operatsioon tema perekonna jaoks.

Juunis kui Khaled rääkis oma väikeste laste ja kalli lapseootel naise kaotusest, oli mul nii piinlik, sest ma ei suutnud kontrollida oma pisaraid ja hoolimata püüdest varjata nägu, märkasin kuidas Khaled seda tähele pani. Mind liigutas see noor mees, kes tuli ja pannes oma käe ümber minu lohutas mind, täielikku võõrast. Ilmselgelt mõistis ka tema, et me oleme võimelised tundma teise inimese valu, ka võõraste valu, läbi meie endi kaotuste.

Hiljem tutvusin ma Khaledi perekonna fotodega ja sain aru, et Najia, Safa, Salam, Khaleda ja Khweldi ja ka teised Sormani tapatalgu ohvrid jäävad esindama kõiki süütuid tsiviilisikuid, kes hukkusid Liibüas alates märtsist 2011. Nad on hoolimatu ja kriminaalse vägivalla ohvrid, mis põhjustas tuhandete tarbetut surma peaaegu üheksa kuu jooksul.

Oma viimasel külaskäigul Sormani seisin ma samas, kus juuniski. Lähenedes Najia, Safa, Salami, Khaleda ja Khweldi hauale vaatasin ümbrust, mille jahe pimedus ja kivihunnikud olid kõhedusttekitavalt endistel kohtadel

Põlvitades tundsin kummalist soojust ja vaatsin üle õla.

Vaiksesse öösse sosistades andsin edasi sõnumi, mille palus edasi anda nende abikaasa, isa, onu ja õepoeg.

Lugesin sõnumi, mis oli mulle usaldatud ja jätsin araabiakeelse koopa kinnitatuna lillekimbuga hauale:

“Palun anna neile edasi mu tervitused ja ütle, et ma tulen.
Palun ütle neile: “Ma ei unusta teid ja igatsen teid kõiki väga.”
Igaühele eraldi. Najiale, Safale, Salamile, Khaledale ja Khweldile.
Franklin ütle neile: “Teie olete mu elu ja armastus. Ma igatsen teid nii väga. Elu ilma teieta on valus, raske ja täiesti tühi. Ma ei jää teist eemale. Ma luban, et tulen tagasi, et olla teie lähedal. Baba tuleb tagasi.
Ma armastan teid.”
Tagasiteel peatasid mind kaks sõjaväelast, küsitlesid mind minu sealoleku põhjuse kohta, konfiskeerisid mu fotoaparaadi ja käskisid koheselt lahkuda piirkonnast.
Peatusin hetkeks, et vaadata tagasi kohale, mis oli armastava perekonna kodupaik. Kohale, kus asus naabruskonna lastele rõõmuks ehitatud lemmikloomade- ja lindude varjupaik.
Mulle lähenesid väikesed kuue või seitsme aastased poiss ja tüdruk, oma Etioopia lapsehoidjaga ja küsisid: “Wien, (kus on) Khaleda? Wien Khweldi? metta yargeoun ila Al Bayt (millal nad koju tulevad?)
“Millal nad koju tulevad?”
Võimetu rääkima, suudlesin ja paitasin vaid nende armsaid päid ja jätkasin oma teekonda.
Klaled K. Al-Hamedi on tugev, väga usklik ja saatusesse uskuv mees. Ta on kinnitanud perekonnale ja sõpradel üle kogu maailma, et ta jätkab oma tööd IOPCRi juures hoolimata oma kaotustest.
Lugupeetud perekond, rahuarmastav ja külalislahke linn, rüüstatud riik ja šokeeritud ja vihane rahvusvaheline kogukond nõuavad õigust nendelt, kes korraldasid hävingu Liibüas “kaitstes tsiviilelanikke” operatsiooni käigus “Unified Protector”. Originaal: Anatomy of a NATO War Crime
Allikas: http://minut.ee/

Read more...

reede, 23. detsember 2011

MATTI ILVES: JÕULUSOOVID


SOOVIN KÕIGILE BLOGI LUGEJATALE RAHULIKKE JA KAUNEID JÕULUPÜHI!

Read more...

EINAR LAIGNA: JÕULUDE TÄHENDUSEST PRAEGUSES EESTIS

Lugege SIIT

Read more...

Aldo Roomere: EESTI JÕULUVANADE VÄLIMÄÄRAJA

Esimene, parandamata ja täiendamata trükk.

Read more...

neljapäev, 22. detsember 2011

Rahvusline aade meie kaitseväe kasvatuses


Ärgem unustagem minevikku: Tulevik tugineb minevikule. - Anatole France. „Le livre de mon ami".
,,Austa end ise, siis austavad sind ka teised," lausub tark vanasõna. Üksikute inimeste kui ka kogu rahva väärtus oleneb esimeses järjekorras sellest, kuivõrd i s e osatakse hinnata omas eneses ja terves rahvas peituvaid väärtusi. See on rahvusline uhkus, rahvusline i s e t e a d v u s . See on määratu suur tegur rahvaste kasvatuses, enda maksmapanemises, riiklise organisatsiooni loomises ja selle kindlustamises. Enese väärtustundest oleneb ka suurel määral, kuivõrd teised rahvad sinuga arvestavad, ainult konstateerides olemasolevaid fakte.
Sarnases rahvusliku iseteadvuse hinnangus satutakse sageli kahte äärmusse: enese ülehindamine
ja e n d a alahindamine. Esimene on eriti omane germaani rahvastele — sakslastele, kes avalikult propageerisid väidet: ,,Sakslased on jumalast valitud rahvas teiste üle valitsema ja maailma parandama."
Ilmasõda andis sellele germaani ülehinnangule-upsakusele. tugeva hoobi, kuid ta ei ole kaugeltki kadunud.
Teine äärmus — e n d a a l a h i n d a m i n e on omane meile, soome-ugri rahvastele. Soome-Ugri rahvad, kes minevikus Euroopa määratu maaala peremehed olid, ei suutnud kaua püsida, sest n e i l puudus esimeses järjekorras r a h v u s l i k iseteadvus, mis neid oleks koondanud t u g e v a k s r i i k l i s e k s organisatsiooniks.
Tulid tugevamad rahvad ja surusid nad nende asukohtadelt välja. Jäid vast järele üksikud rahvuslised saared Volga ääres, Baltimere kallastel ja Donau madalikul. Ka eestlaste kurblooline minevik tõendab, et sakslaste
sissetungil XIII sajangu algul puudub eestlastel üldine r a h v u s li k-r i i k i i k korraldus, mis oleks neid sakslaste vastu võitluses kümnekordselt tugevaks teinud. Vabaduse kaotusega, mida kaitsti küll nii südilt, vaob ka rahvuslik iseteadvus ikka rohkem ja rohkem kängu. Ja mis rahvuslist iseteadvust võis olla orjal,
keda juhtis kiltri ja kupja kepp mõisa põllul. Oleme olnud aastasadade jooksul kui kidur ja jändrik vaevakask soisel pinnal" (G. Suits), kelle juurtel on puudunud elustav maamuld.
,,Sammudes läbi pika mineviku oleme pidanud leppima h u n d i osaga, keda kujutab Poola kunstnik pakases talvekülmas vaatlemas vilkuvaid tulesid külas: seal inimesed, soojus, elu, — siin külm, nälg. (K. Pätsi kõne Riigikogu maja avamisel).
Armastan vahel vaadelda Pariisi ajaloolisi mälestussambaid ja ma arvan, et prantslastel ei ole tarviski õhutada ja kasvatada rahvuslist iseteadvust: siin räägib juba iga uulitsakivi ainult selle rahva kuulsast minevikust.
Millise kontrastina esineb meie vana Tallinn, mille muinsused kõnelevad vaid võõraist valitsejaist.
„Pikk-jalg ja Lühike-jalg" on kujukad sümboolsed mõisted ja nende ebaproportsiooniliste jalul on lombanud kogu rahva minevik." (Olsson—Tallinnas käigu puhul.) Meie nõrka rahvuslist iseteadvust on alati suigutanud
nende võõraste ülevõim, keda olime harjunud nägema enda peremeestena.
Kuid nüüd, kus oleme ajanud end riikliselt püsti, kus oleme väärilised teiste rahvastega — nüüd oleme nagu vangid, kes tulnud pimedast vanglast, sattunud heleda valguse kätte ja kes silmapilguks kaotanud orienteerumise võimaluse. Teistel rahvastel on nende minevikukuulsus, mis õhutab nende rahvuslist enesetunnet tuleviku tööks. Meil puudub sarnane minevik. Meil puuduvad püramiidid, mille kivid räägiks
meile aastatuhand eist, meil puuduvad triumphaal-arkad, mille alt oleks läbi marssinud ajaloolised
võidurikkad väed. Meie minevik on olnud negatiivne. Kuid sellegi peale vaatamata võib ta rääkida igale meie kodanikule selgelt: ,,Ärge unustage minevikku — teist enestest oleneb, et ta enam iialgi ei korduks."
Prantslased, kes lõpetasid ilmasõja võitjatena, loevad oma võidu suurimaks ausambaks t u n d m a t u sõduri haua. See asub Pariisis kuulsa triumphaal-arka võlvi all, kust omalajal läbi marssis Euroopa võitja Napoleoni Suur-Armee. See haud on lihtne bronks tahvel, mille all puhkab Verduni võitlusväljalt toodud tundmatu sõduri laip. Tema haual leegitseb ööd kui päeva väikeses raud urnis sinakas ohvrituli.
Siia tundmatu sõduri hauale toovad kõige ilma välisriikide saatkonnad aupärgi, siin haua ees peetakse Pariisi suuremaid paraade. Selle lihtsa bronks tahvli ees paljastab iga prantslane aukartuses oma pea. Siin alati vilkuva ohvritule ees võib näha põlvitamas mõnd vana ema, leske, ... eks ehk siin puhkab tema poeg, mees, kes langes inimsoo suurimas heitluses ... Meieaja rahvuslise iseteadvuse õhutuseks ei olegi tarvis enam püramiide, ei ole tarvis määratumaid kivimürakaid, mis räägiks tummal keelel minevikukuulsusest.
Meie aeg vajab lihtsat, kustumata ohvrituld tundmatu sõduri haual. Meie aeg vajab selle ohvritule lõõmavat leeki igas üksikus kodanikus. Ta ärgu kustugu sealt, et uutel saatuslikkel päevil ta ühineks määratuks jõuks, kui rahvuslik-riiklik iseolemine otsustamisel. On huvitav see, et vaadeldes suuri mälestussambaid, jätavad nad vaatleja nii sageli külmaks, ükskõikseks. Ja vast nii mõnigi väike üksikasi, väike sümboolne mälestus nagu see tundmata sõduri haudki, sunnib sind tahtmatult kaasa elama, kaasa mõtlema.
Kui Poola N. Venemaaga rahulepingu tegi, siis oli huvitav see, et üheks'tingimuseks oli: Poola saab tagasi Kostuschko mõõga kui Poola ajaloolise vabaduse sümbooli. Selle mõõga annetasid Ameerika kodanikud Poola vabaduse juhile Tadeus Kostuschko'le järgmise sooviga: ,,See mõõk on valmistatud Ameerika kodanikkude vabadest annetustest ja iga vabatahtlik santiim selles mõõga terases karjub terve Poola rahva vabaduse järele." Poolakad hindasid õieti oma ajaloolise kangelase sümboolset mõõka. Rahvusliku aate õhutust ja kasvatust peab energiliselt arendama kool ja kaitsevägi. Ei mitte palgaline ametnik, kes teenib ainult tunnitasu, vaid hingega inimene, kelles eneses olemas armastus oma rahva ja kodumaa vastu. Et teisi sütitada, peab ise ennem põlema. Meie iseseisvuse tekkimisega sai meie nooresoo kasvatus järsu pöörde. Näis nagu üleöö nõiaväel kõik muutunud olevat: oma kool, oma kaitsevägi, oma õpetaja, oma ohvitser. Aastapäevil ja igal muul pidulikul juhusel toonitatakse rahvuslisest vaimust, räägitakse suuril sõnul kasvavast noorusest, kes eeskujuks võtaks meie vabaduse ja iseseisvuse aate eest võitlejaid. Kuid... need ilusad sõnad ja soovid on jäänud senini nagu õhku heljuma.
Ei ole need aated seni nagu tarvilist pinda leidnud, et leida teed meie noorsoo hinge.
Meie rahvuslise iseteadvuse kasvatus ei ole kaugeltki sellel kõrgusel, ja eriti sõjaväes.
Meil mürgitab õhku ja noorsoo hingi see tuttavaks saanud lause: ,,A h, m i s meie k a o l e m e , v õ i m i s m e i e k a v õ i m e". See on rahvusliku iseteadvuse a l a h i n d a m i n e . See on nagu v i n g t o a s , mille tekitajaks vast mõni üksik tukijäänus kustuvate süte all, kuid millest küllalt, et mürgitada kogu maja õhku.
Meie olime oma õpeasutuste loomisel ja organiseerimisel liig agarad võtma oma noorsoo kasvatajaks inimesi, kelle hingesse kaugeltki ei mahu meie rahvuslik-riiklik iseolemine. Meil vabandati „eriteadlaste" puudusega, kuid meil unustati selle vähese kasu kõrval see suur kahju, mis tekib tahtmatult sarnasest tunnitasu teenivast ametnik-lektorist.
Meie aja kool ei tohi olla keskajaline skolastiline õpeasutus, kus domineerib teoreetiline õpekava, kus valmistatakse ette elu ja võitlust tundmatuid inimesi, kelledel puudub usk iseendasse ja oma võimetesse, kelledel võõras mõiste, et ka meie midagi oleme ja midagi võime. Võõra keele ja võõra meelega ,,eriteadlastest" imbub see hingeline jõuetus, olgugi et viimased ei väsi tõendamast meile ja meie riiklikule iseolemisele oma „sõprust".
Sarnaste ,,sõprade" kohta lausus vana-testamendis kuningas Taavet omalajal: ,,Jehoova hoia mind sõprade eest, sest vaenlasest saan ma omal väel võimust". (Taaveti laul.)
Võitluses olemasolu eest on maksev see lihtne algtõde, et endine metsloom ei olegi kultuurinimesele enam kardetav: tema hävitamiseks leitakse mõjuvat rohtu. Kuid palju kardetavam on üksikule inimesele ja kogu rahvale nägematu pisielukas, kes asub organismis ,,süütu sõbra" näol, uuristab ja närib kuni organism kokku variseb. Ja häda sarnasele riiklise organismisele, kelle elundites pesitsemas sarnaseid pisielukaid.
Prantsuse sõjaväe moraalses kasvatuses on kaks tugevat külge: 1) siinne kasvatus on vaba suurest teoreetilisest õpeainete bagashist. Siin õpetatakse inimesi m i t t e k u u l a m a, vaid m õ i s t m a ja t e g u t s e m a . Siin domineerib töökooli põhimõte.
Siinne kool ei kasvata sõnakuulelikke teendreid, kelle t a h e ja otsustusvõime rudimenteeritud, vaid siin kasvatatakse t e g u - v õ i m s a i d inimesi, kes selgelt teavad, mis eest nad asuvad kord võitlusse.
. 2) Prantsuse sõjaväe kasvatuses ei tunta „ametnikku-lektorit", kelle mõte ja meel kaugel riiklikust ja rahvuslikust vaimust.
Siin ei harrastata ka mingit šovinistlikku marurahvuslust. Ei. S i i n  h õ õ g u b  i g a st  l o e n g u s t  k a i n e t e n e s e ja oma r a h v a  v ä ä r t u s t e ja v õ i m e te  k r i t i s e e r i v a t  h i n d a m i s t.
Kui üks meie keskkooli õpetajaist hiljuti Ameerikas käis sealsete koolioludega tutvunemas, siis oli ta üllatus suur, et Ameerika noor kodanik nii vähe teadis teiste rahvaste ajalugu, maadeteadust jne. Kuid mida ta teadis põhjalikult, see oli Ameerika kodaniku kohused, õigused, seadused elus ja ühiskonnas.
N. Vene sõjaväe õppeasutustesse ja punaväe Akadeemiasse võetakse a i n u l t ideelisi kommuniste. Enamlased on aru saanud, et on vähe mõne eksami mahavõristamisest: neile on palju tähtsam punaväe juhi i d e e l i ne  m e e l s u s .
Meie kaitseväe kasvatusasutustes on olnud rahvus-aate ohutus kõrvaline asi. Ärge arvake, mu härrad, et siin oleks tarvis mõnd erilist lektori jälle, või koguni propaganda ministrit. Ei. See oleks üleliigne.
Rahvuslist iseteadvust ei saa õpetada mõne eriainena, kuid iga lektor peab olema i d e e l i n e  r a h v u s l a n e . Ideed ja aated antakse edasi a i n u l t h i n g e g a , siis ainult leiavad nad tee noorte hingesse.
Rahvuslik aade on see loosung, lipukiri, mis aluseks kogu meie iseolemisele. Rahvuslik aade on sõjaväe ja seltskonna üheks tervikuks ühendaja.
Enne ilmasõda oli üldiselt tuntud väike nägematu vaen sõjaväe ja seltskonna vahel. Eriti harrastati seda P r e i s i ohvitserkonnas, kelle ideoloogia järele õige inimene algas alles Preisi leitnandist. Vene ohvitserkonnas nimetati tsiviilinimest üleolevalt „zpak'iks." Ohvitserkond ja sõjavägi oli kastiline, erinev instituut, kellel vähe oli ühist oma rahvaga.
Tunti ainult o h v i t s e r k o n n a  auk ü s i m u s t , mitte aga rahvuslikku aukusimust.
Selleaja ohvitserkonda iseloomustab kujukalt Inglise suur teadusemees T. P u a le omas ülihuvitavas raamatus: ,,Inglise tsivilisatsiooni ajalugu". ...„ kui inglise aadelimehe poeg õige vaimukehv on ja kuhugile mujale ei kõlba., siis jääb temale ainult üle, kas astuda sõjaväkke või hakata vaimulikuks. Need kaks elukutset annavad ka kõige vaimukehvematele leiba."
Kuid ajad on muutunud, sellega ühes ka inimesed ja eriti just sõjaväed oma ohvitserkonnaga eesotsas.
Meie ajal maksab Jaapani vana Samuraide vanasõna: ,,Kirsiõis on ilusam õitest ja sõjaväelane on parim kodanikkest." Selle sümbooliks kannavad ka Jaapani sõjaväelased kirsiõie graveeritud kujutust oma mundri nööpidel.
On kadunud kastilised kuningate ja keisrite sõjaväed, kus harrastati upsakat üleolemist. Meie ajal tuntakse ainult r a h v u s l i k ku  k a i t s e v ä g e .
Iga kodanik on sõdur ja iga sõdur on kodanik. Ohvitser ja ohvitser-lektor olgu rahvuslise iseteadvuse k e h a s t a j a ja õ h u t a j a. Tema on see, kes lahingväljal kuulirahes peab mõistma juhtida inimhulkasid, viia neid võidule. See võit vajab s u u r t r a h v u s l i k ku aadet, sest tee võidule käib ainult üle ohvrite.
Ei ole ükskõik, k e s j a k u i d a s seda tulevast juhti ette valmistatakse.
Millise tähelepanekuga valitakse Prantsuse sv. kasvatusasutuste lektore ja millise vaimustatud rahvusliku aate õhutajatena ollakse siin tööl!
Lätis peab Kõrgemas sõjakoolis loenguid president Tshakste. Ma usun, et ei olnud küll tunnitasu see, mis selle halli riigipea oma noortele väejuhtidele sundis loenguid pidama! Sõjaväe kasvatuses on vähe kuivadest teadmistest, mida maha võristatakse loengute näol, jättes täiesti sööti rahvusliku tunde arendamise ja tahtejõu kasvatuse. Elu ja lahingväli nõuab inimesi, kellel terasest tahtejõud, kes murravad tee läbi eluraskuste ja kes kui vaimustatud isamaalane ka lahingväljal langedes lausuks meie kodumaa muinaskangelase sõnadega: ,,Kutsu, kodumaa, ma tõusen ka hauast, kui vajad kord mu abi". (Suur-Tõlli muinasjutt.)

Pariis, Kevadpühil 1926. j      A. J.                  Sõjandusajakirjast "Sõdur"





Rahvusline aade kui meie sõjaväe kasvatuse alus.

Suurte ajalooliste sündmuste hindamisel on valit­senud kaks diametraalselt vastupidist vaadet: ühed väidavad, et suuri ajaloolisi sündmusi tekitavad üksikud isikud – ajaloo geeniused, kellel mass, rahvahulgad on ainult aineks, objektiks ja selleks materjaliks, mille kaudu geenius teostab omi kõrgeid sihte, pannes laine­tama inimhulgad.
Teised ajaloolased, selle vastu, tõendavad, et iga ajaloo tegelane on omaaja olude saavutus ja oma aja mõtteilma produkt, on tuhandete salajaste narmasjuurekestega seotud massiga, kust ta võrsunud. Soodsad ajaloo sündmused upitavad sarnased ajaloo juhid inim­masside etteotsa, mass viskab, nagu kraater oma sügavusest, teatava isiku oma pinnale, kes kehastab massi salajased ideed, jahtides ja viies rahvahulgad „tõo­tatud maale”.
Viimane väide näib viimasel ajal võitvat ja domineerivat. Dr. G. Bon omas „Masside psühholoogias” nimetab meie aega masside ajajärguks. „Ajalooline teguvõim ja valitsemine on libisenud kunin­gate käest ja ajalugu juhivad inimmassid. Masside jõud on ainukene võim, mida keegi ei kõiguta, vaid mis järjest kasvab.” (Bon.)
Ei saa eitada ajaloo suurvaimude teeneid suurte ajaloo sündmuste juhtimisel. Kuid ajaloo juhid vajavad oma ideede teostamisel ideeliselt valminud massi. Selleks massi ettevalmistuseks on tarvis rahvahulkadele sisse kasvatada – sugereerida aadet, mis valdaks tervet hulka, mis oleks ühiseks plat­vormiks ja üldiseks kandvaks ideeks ühisel ajaloo tege­vusel.
Niisugused suured ajaloo sündmused on nõudnud pikka ettevalmistust, sest mass on konservatiivne omama uusi vaateid. Isegi vanaaja sõjakäigud tõendavad seda.     
Aleksander Suure sõjakäik Aasia valdamiseks nõudis kahe inimpõlve eeltööd. Oli tarvis sundida vai­kima sõjakat Balkani poolsaart ja oli tarvis enne võita riiukaid Greeka võimkondi, et siis alles ettevõtta suurejoonelist sõjakäiku Väike-Aasiasse.
Niisama nõudis Hannibali sõjakäik Rooma vastu 2-3 inimpõlve eeltööd. Hamilkar Barki ja Asdrubali oli enne tarvis, et võis tõusta sellestsamast pere­konnast Hannibal, kes viis omad Afrika päikesest pruuniks põlenud kõrbepojad üle lumiste Alpide.
Prantsuse revolutsioon, mis pani liikuma määratud rahva massid, nõudis mitme inimpõlve eeltööd. Kuid Prantsuse revolutsioon lõi ka sõdade pidamises uue ajajärgu. Siit saavad alguse „rahvaste sõjad” ehk „sõja­riistus rahvad”.
Revolutsioon rakendas sõja otstarbeks tegevusse terve rahva ja terve tema jõu. Kuid suurte inimmasside liikumapanemiseks oli tarvis lihtsaid, kuid kõrgeid aateid, oli tarvis lipukirja, mis massi sütitas, mille eest sõditi ja mis vääriline oli, et tema eest surra võiks.
Need olid vabaduse, vendluse ja sar­nasuse ideed (liberté, fraternité, égalité), mis Napoleoni sõdurid oma püssitääkidel Euroopa pehki­nud mõtteilma laialikandsid.
Revolutsiooni lihtsad ideed, mis ühtlasi tugesid prantslaste rahvuse enesetundele ja uhkusele, olid selleks vaimliseks baasiks, mis pani ideeliselt liikuma terve Prantsuse rahva. See võimas liikumine osutus kohutavaks tervele Euroopale.
Uueaja mõistete järele esines siin esimest korda, ajaloo näitelaval terve sõjariistus rahvas, olles vallatud ühisest ideest.
Napoleonile kerkib tasahiljukesi vastane, kes kasu­tas tema enese võtteid ja kes Napoleoni saatuse otsus­tamisel a. 1813-1815 esimest rolli mängib. See on Preisimaa.
Prantsuse vägedele, kes sütitatud revolutsiooni ideedest, pannakse Preisimaa poolt vastu rahvus­line  sõjavägi, kelle aateks „Vaterland!”
„Preisimaa lüüasaamine 1805-1807 a. ja Tilsit’i rahu 1807 a. toob Preisimaa romantilistest unistuspilvedest   alla maapeale”. (Batault).
Preisimaa elas senini oma mineviku – Friedrich Suure loorberitel. Napoleoni sõjavägesid peeti barbariteks, kellel aimugi ei olevat Friedrich Suure sõja­pidamise kunstist.
Kuid Preisimaa lüüasaamine avab sakslaste silmad: Prantsusmaa on tugev – ideeliselt tugev.
Preisimaa algab suuri sõjaväelisi ja riiklisi reforme. Kõik rahva jõud pandi selleks liikvele. Poliitikas viib riigimees S t e i n läbi tähtsad uuendused. Sõjavägi reorganiseeritakse. Scharnhorst ja Gneisenau viivad läbi üldise sundusliku väeteenistuse” kohustuse. Mõtte­teadlased Fichte ja Hegel on Saksa rahvusetunde inspiraatoriteks. Schleiermacher, Arndt, Kleist, ja Schle­gel on Saksa koolinoorsoo sütitajateks ja õhutajateks. Kõik rahva aineline ja vaimline jõud koondatakse ühte tulipunkti – rahvusetundesse, mille tule­museks tugev   rahvusline   sõjavägi.
See rahvuse tunne oli Saksamaa tugevamaks alu­seks, mis murdis ajajooksul Napoleonigi ja mis pool­sada aastat hiljem lõi Saksa keiserriigi. See rahvuse tunne kasvas lõpuks hiiglaseks, pannes hirmu tundma kogu Euroopa.
Prantsuse revolutsiooni väed ja Preisimaa rahvusline sõjavägi – need on kaks iseloomulist ajaloolist näidet, kuidas rahvaste sõjad vajavad üldist aadet ja platvormi, mis oleks rahvamassidele liht­sad ja arusaadavad, mis ühendavad, vaimustavad ja sütitavad. J.Jaurès ütleb omas L’arméeNouvelle: „Rahvas on alati olnud enam-vähem inertne mass; tarvis alati ohvrituld, mis massi lõõmama paneks”.
Ja millised jõud peituvad ühes rahvas, kui ta tervikuna sütitatud ühisest ideest!
Mis oli meie sõjaväe kandvaks aateks, ohvrituleks, mis Vabadussõja kestel sütitas ja vaimustas? Ja mis peab olema meie praeguse sõjaväe kasvatuse vaimliseks baasiks, mis sütitaks ja vaimustaks tulevikus ?
Siin ei või olla kahte vastust. Meie oleme rahvusline riik. Meie rahva ühine minevik, ühine kultuur ühine rahvus, ühine keel ja meel peab tuginema ühisele rahvustundele. Tugev rahvustunne peab olema meie kindlamaks siduvaineks, kitiks, mis liidab väikese miljonilise rahva üheks ter­vikuks, mis ei puruneks välishädaohu haamri all. Meie riiklise iseseisvuse teostamiseks mõjus kaasa aja­loo liselt soodne silmapilk. Kuid see soodne juhus oleks ka ainult juhuseks jäänud, kui ei oleks olnud juba ajalooliselt valmistatud pinda ja esimeses järjekorras ajalooliselt õhutatud rahvustunnet, mis oli tugevamaks nurgakiviks meie sõjaväe loomisel ja riigi rajamisel. Seda ajaloolist riiklise iseolemise pinda valmistasid juba mitu inimpõlve ette, – kasva­tades ja ergutades rahvast rahvuslise aatega ja meie ajaloolise mineviku kauge iseolemisega. Mine­vik ja tulevik on ju alati rahvuslise aate suurimateks õhutajateks olnud. Ilusaks näiteks sellele, peale meie naabrite – rajariikide – on veel Iiri rahva kange­kaelne võitlus, kes 700 a. tagasi vaba ja iseseisev oli ja ka nüüd end õigustatuks arvab vabaks saada ja vaba olla. Ka siin sütitab ja ühendab rahvusline aade ühiseid rahvapoegi veriseks võitluseks.
Kui kõik muud elemendid, mis tarvilikud riigi moodustamiseks, on olemas, nagu: territoorium, rah­vas, valitsus ja sõjavägi – siis on kõigi nende elementide ühendajaks ja neist ühe terviku loojaks – ühine rahvuse   tunne.
Praeguse Euroopa riikide piiritlemine baseerub ju peaasjalikult rahvuste järele. Ilmasõda tõstis küsi­muse veel teravamal kujul esile, tuues rahvaste enese määramise õiguse – aate, mis ka Rahvaste L i i d u s omale eluõiguse omas.
Väljaminnes sellest, et meil ei ole sõjaväge, vaid kaitsevägi ja hädaohu ähvardusel peab kogu rahvas ühinema tervikuks, just sellepärast ei pea mitte ainult sõjaväe, vaid kogu meie rahva kasvatus baseeruma rahvuslise aate aluspinnale. Veel enam. Meil olgu kogu meie rahva materiaalsed ja vaimlised jõud koondatud ühte tulipunkti – rah­vuslise aate õhutamiseks ja sütitamiseks. Ilus ajalooline näide ja eeskuju selleks on Saksa rahvus­tunde ärkamine 1813 a.
Kuid selle rahvuslise aate õhutamiseks on meil kasvatuses ja eriti sõjaväe kasvatuses omad määratu­mad puudused. Meie kurblooline ja kirju minevik on jätnud armid meie rahva hingeellu. Rahvas, mis suures enamuses võõras keeles ja võõras meeles kasvatatud, ei suuda sütitada nüüdset noorsugu rahvuslises vai­mus. Et teistele tuld anda, selleks peab enne ise põlema. Kuis võib rahva juhtidelt nõuda eneseohverdust, kui neid on kasvatanud külmad palgalised ametnikud? Kuis võib meie ohvitserilt nõuda rahvuslist uhkust, kui teda alles 1921 a. õpetati: „Vabadussõda oli mustlaste sõda!” Võõra kasvatuse näol on meie hingeellu pesitsema jäänud armid ja neid põeme vist kaua.
„Kulub ära mitu põlve soodsaid olusid ja visa püüdu rahva ihu ja hinge tervendamiseks, et kidur rahvas kujuneks jälle Eesti rahvaks” (J. Luiga. „Eesti vabadusvõitlus”, lhk. 179). Kuid see ei tähenda veel, et meie peaksime käed lõdvalt rüppe laskma, et peak­sime ohkama ja hoigama. Ei. Praegune ajalooline moment nõuab energilist tööd, terve rahva ühistööd ja esimeses järjekorras sisemist propagandat – õhutust rahvuslise aate süvenda­miseks!
Vähe on sellest, et meie sõjakooli kasvandikud omavad tarku ja kuivi sõjateadmisi – väga tarvilikke nende tulevasele elukutsele, kuid tarvis oleks ka peale selle sütitavat tuld rahvuslise aate õhu­tamiseks.
Veel enam oleks seda õhutust tarvis meie kooli noorsoole, kellest ajajooksul võrsub välja meie intelligents, meie mõtlev ja juhtiv rahvakiht.
Rahvuslist õhutust on tarvis seltskondlistes organisatsioonides, mis moodustavad vahelüli rahva ja sõjaväe vahel.
Meie kirjanikud peaksid loobuma haig­lasest kosmopoliitilisest epigonismist ja anduma rahvuslise kultuuri ja aate levitamise tegevusele. Ajakirjandus peaks leidma paremaid jõudusid ja alati ruumi oma veergudel rahvuslise aate õhutami­seks. Poliitilised parteid peaksid loosungiks võtma suure riigimehe Stolõpini hüüdsõna: „Mul ei ole tarvis tugevaid parteisid, mulle on tarvis tugevat riiki!”
Kogu see rahvuslise aate õhutustöö kannaks riik­lise kasvatuse propaganda ilmet. Ta peaks olema rahvusline propaganda, mis oleks vaba igasugus­test marurahvuslistest kahtlastest ja mustadest võte­test. Meil ei ole kahjuks sellel alal senini liigutatud udusulgegi.
Riiklise iseseisvuse saavutamisega oleks tehtud nagu kõik. Välishädaoht liitis Vabadussõja ajal meie rahva üheks pereks, kuid siis loodud sisemine side näib ajajooksul pudenevat. Kogu meie vaimuelu on viril. Meil puuduvad sihid – suurejoonelised ja kaugeulatuslised. Vaimline tardumus on halvanud kogu meie olemise.
Kui pöörame pilgu Idasse, üle piiri, siis võiksime kahjuks sealt palju-palju õppida. Kihutustöö noorsoo kasvatuses ja kõigekülgne propaganda on riigi juhtide esimeseks ülesandeks. Selleks ohverdatakse määratud summad ja rakendatakse tööle paremad vaimujõud. Erilist tähelpanu väärib seal propaganda sõja­väes. Selle ülesanne on lihtne: igast punaväe sõdu­rist teha ideelist kommunisti – punaväe aadete eest ideeliselt võitlejat. See õhtustöö tehakse laialdasel mastaabil, teades, et tuleviku sõjaks on tarvis lihtsat üldköitvat vaimlist baasi, mis sibis tuleb ka kasvatada rahuaja sõjaväge.
Õppigem vaenlaselt!
1. detsembri õpetund olgu meile selgeks näiteks, millise vaenlasega ja milliste võtetega meil tegemist.
Meie tulevane vastane on kasvatatud klassisõda õhutavas vaimus – ühe rahvaklassi terroris teiste üle.
Meie peame temale vastu seadma oma kaitse­väe ja terve rahva, mis kasvatatud rahvus­lise aate ja rahvuslise iseolemise ideedel.
Rahvuslise aate õhutamiseks asugem tööle!    
A. J.
Sõdurist nr. 51/52 1924

Read more...

Tasub vaadata: Lugu Vabadussõjalastest ja riigireetur Pätsi tegevusest tegeliku valitsuse mahasurumisel



Meile pole meelega räägitud just palju Vabadussõjalaste liikumisest, mis pidi kõigi küsitluste kohaselt 1934. aasta valimised riigipööraja ja  selle hiljem kommunistidele maha müünud Konstatin Pätsi ees ülekaalukalt võitma.
Mitte üks kooliõpik ei kirjelda pea üldse Eesti ajaloo ühte tähtsaimat seika ehk seda, kuidas vasakpoolsetega liidus olnud K.Päts ebaseaduslikult viis läbi riigipöörde ja lasi vahistada hulgaliselt vabadusvõitlejaid, kes pidid looma peale valimisi valitsuse ja lükkama kõrvale korruptiivsed erakonnad. Samuti on paljud ajaloolased arvamusel, et just Pätsi valitsus lasi mõrvata mitmed vabadusõitlejad ja sealhulgas oli ka Artur Sirk.
Vabadussõjalaste liikumine oli nii revolutsiooniline, et kujutab “halva eeskujuna,” ohtu ka tänastele korruptiivsusest pungil erakondadele ehk on näide ajaloost, et rahvuslik tugev liikumine on võimalik. Siis ei maksa ka imestada, et need samad erakonnad Eesti ajaloo üht eesrindlikumat liikumist pigem maha salgavad.
Midagi aeg-ajalt aga meieni jõuab ning ühe näitena on ETV saatesarja “Ajavaod” üks saade.
Tsiteerin: Ajavaod (13.11.2011 18:45)
1934. aasta märtsis arreteeritud Vabadussõjalaste Keskliidu liider Artur Sirk põgenes sügisel Patarei vanglast ja jõudis Soome. Aatekaaslased Soomes olid tema vastuvõtuks valmis. Eesti võimude tegevus oli Pätsu riigipöörde järel põhjanaabrite juures üsna ebapopulaarne. Artur Sirk seevastu oli isik, kelle ümber koondus hulk rahvuslikult meelestatud ja hõimuvendlust tähtsaks pidavaid võimekaid inimesi. Saate autor Mati Talvik, režissöör Indrek Kangur.
VAATA SIIT !
Loe ka siit: http://vapsid.weebly.com/index.html
Allikas: http://staap02.wordpress.com/

Read more...

MARK STEYN: Tõrvik on edasi antud järgmisele põlvkonnale

Saada sõbrale
Egiptuses on lühiversioon Araabia Kevadest see, et peale 60 aastat Nasserit/Mubaraki on sõjavägi otsustanud leivad ühte kappi panna Moslemi Vennaskonnaga. Arvestades, et viimased kolm aastakümmet on seda sõjaväge rahastanud ning tema kõrgemaid ohvitsere koolitanud Ameerika Ühendriigid, pole meil vähemalt vaja raisata aega analüüside peale “kes kaotas Egiptuse?”
Selle tagajärjed koptidele, naistele, Iisraeli saatkonnatöötajatele jne jne on olnud selged juba mõnda aega. Aga vähemalt sama tähtis pikemas perspektiivis on ajaloolise mälu kaotus. Mõne päeva eest põletati järjekordse sõjaväepoolse jõudemonstratsiooni ajal maani maha Institut d’Egypte - peamiselt selle tõttu, et noored sõdurid kas lõid õhinal barbaarsusele kaasa või keeldusid seda ära hoidmast. Miljonid iidsed käsikirjad hävinesid.

See blogija (kes on piisavalt poliitkorrektne, et kasutada termineid e.m.a ja m.a.j., mitte e. Kr ja AD) võrdleb juhtunut Alexandria Suure Raamatukogu hävitamisega. Aga mina paneks asja pigem moslemimaailma hiljutisema võhiklikkusse taandumise konteksti , mida esindavad Vennaskond, vahhabistid, ajatollad jt. 2002. aasta ÜRO kuulus statistika - et ühe aasta jooksul tõlgitakse hispaania keelde rohkem raamatuid kui viimase tuhande aasta jooksul on tõlgitud araabia keelde - viitab kõige vähemalt erakordselt suletud ühiskonnale. Seegi avatus (nagu Institut d’Egypte) eksisteerib puhtalt Lääne poolt edendatuna. Liikumine näiteks Lawrence Durelli “Alexandria Quartetist” kokku klopsitud aga pluralistliku Egiptuse kuningas Farouki päevil tänapäevase linnani on langus üha pahaendelisemasse kolkalikkusesse.

Kui teie eesmärk on muuta riik teokraatliku totalitarismi uruks, siis on loll rahvastik asendamatu. Washingtoni põhiprobleem Afganistanis näiteks oli, et suurem osa maakaid olid nii harimatud, et neil polnud õrna aimu taoliste riikide nagu Ameerika Ühendriigid olemasolust. Kui peale 11. septembrit ilmus välja kari selle täies robokopi varustuses ning hakkas asju õhku laskma, siis keskmine Puštu külamats ei omanud rohkem aimu kes need on või kust nad tulevad kui ameeriklased tulnukate kohta filmis Iseseisvuspäev.

Egiptus on langemas selliste meeste valitsemise alla, kes imetlevad Talibani-mõõtu kolkalikku lollust ja soovivad seda innukalt kõigile kehtestada. Alates 1922. aastast kuni 2011-ni läks riik järjest kehvemaks. Nüüd läheb ta veel rohkem kehvemaks.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

HENN PõLLUAAS: Elamislubade skandaali tõttu peab tagasi astuma ka Ansip

Saada sõbrale
Henn Põlluaasa blogist .
Nagu on selgunud, tuvastas Politsei ja piirivalveamet juba kevadel massiliselt elamislubade väärkasutusi ning teavitas sellest 26. mail ka siseministeeriumi, mil siseministriks oli elamislubadeskeemitajate Nikolai Stelmachi ja Indrek Raudse erakonnakaaslane Ken-Marti Vaher.

Luubi alla võeti firmade juhtkondades töötamiseks taotletud elamisload, kuna just nende vastu oli huvi suurenenud plahvatuslikult. Siseministeeriumi analüüsist ilmnes, et nimetatud elamisloa liiki kasutati ära Eestis ja Schengeni alal viibimise õiguse saamiseks. Selgus, et paljudel juhtudel oli äriühing loodud üksnes selleks, et saada välismaalastele elamisloa taotlemiseks alus. Kõigi nende taotluste osas tehakse nüüd järelkontrolli ning kuutekümmet viite on asutud kehtetuks tunnistama.

Minister Vaher on tunnistanud, et teadis elamislubadega seonduvast probleemist juba ajast, mil ta asus ametisse. Sellest hoolimata suurendas ta oma erakonnakaaslase, majandusminister Juhan Partsi ettepanekul tänavust elamislubade kvooti 336 võrra, põhjendades seda taotluste arvu plahvatusliku kasvuga. Selle asemel, et tulekahju kustutada, valas Vaher tulle bensiini juurde.

Mõlemad väidavad, et ei teadnud oma sõprade ja erakonnakaaslaste ärist midagi. Raudne ja Stelmach ei olevat midagi valesti teinud ja seoses ettevõtlusega antud elamislubades pole midagi kahtlast. Majandusminister Partsi teadmatuse seab kahtluse alla Raudse ja Stelmachi lubamine majandusministeeriumi ümarlauda, kus arutati just nimelt välismaalaste Eestisse tulemise lihtsustamist. Ametlikult ei olnud kummalgi sinna mingit asja. Kui aga siseminister Vaher enda väitel ärist ei teadnud, siis teadis ta suurepäraselt, et midagi on nende taotlemise ja jagamisega vägagi viltu ning see oleks pidanud teda valvsaks tegema, mitte panema Partsi palvel kvoote suurendama. Mõlema käitumine paneb ministrite sinisilmse süütuse kahtluse alla.

Eelpooltoodust saab teha ainult ühe järelduse - Eesti Vabariigi siseminister ja majandusminister on kas äärmiselt vastutustundetud või midagi palju hullemat. Mõlemal juhul kujutab nende jätkamine oma ametis ohtu Eesti julgeolekule. Ainuüksi see, et ministrid enda sõnul ei teadvat, mis nende haldusalal toimub peaks olema piisavaks põhjuseks tagasiastumisele.

Asi pole ainult selles, et paarsada vene ärimeest said elamisloa, vaid selles, et tegemist on ju pettuse ja korruptsiooniga, ametiseisundi kuritarvitamisega, teadlikult valeandmete esitamisega ja seda tegid valitsuserakondade poliitikud. Tegemist on fiktiivsete investeeringute ja elukohtadega, pankrotimeistrite, tagaotsitavate kurjategijatega ja suurima tõenäolisusega ka tegelastega Vene välisluurest, kes kõiki selliseid olukordi alati ja oskuslikult enda huvides ära kasutab.

Pole välistatud, et omades kompromiteerivat infot poliitikute elamislubadega äritsemise kohta, püüti nende läbi ka valitsuse tegevust ja otsuseid mõjutada. Seda enam, et teadlikult või teadmata lõid mahhinatsioonideks soodsat pinnast ka eelpoolnimetatud valitsuse liikmed. KAPO aastaraamatu andmetel kasvab FSB aktiivsus aasta-aastalt ning kõikvõimalikud katsed poliitikuid, ärimehi jne enda kontrolli alla saada on pigem reegel kui erand. Seda enam, et elamislubade äri ja kvoodi suurendamisega kaasnes paralleelselt katse seadustada piiriäärsete ja riigikaitseliselt tundlike maade müümist välismaalastele. Kas siin ei ole tegemist poliitilise mõjuvõimu kuritarvitamisega? Miks KAPO antud juhtumi puhul vaikib?

Elamislubade ja ID-kaartide vormistamise skandaal on kahtlemata suureks löögiks IRL-ile, kes on püüdnud näidata ennast isamaalise erakonnana kes seisab rahvuslik-konservatiivse maailmavaate, ausa poliitika ja ideaalide eest. Paraku on selline imago juba aastaid pelgalt mask. IRL-i volikogus toimunud käte ja omade puhtakspesemine, ignorantsus ning distantseerumine probleemist tõi esile IRL-i tegeliku palge, millel pole midagi ühist eelpooldeklareeritud väärtustega. IRL-i peasekretär Priit Sibul ütles keerutamata, et tema ei näe elamislubade äris midagi, mis käiks erakonna ideoloogiaga risti vastupidi.

Nikolai Stelmach ja Indrek Raudne on vähemalt oma kohtadelt riigikogus, Tallinna linnavolikogus ja ka erakonnast lahkunud. Kolmas tegelane, riigikogu liige Siim Kabrits, kes müüs maad elamislubadevabrikust ID-kaarte saanud vene ärimeestele, jätkab muinasjutuvestmist, justkui temal poleks aimugi olnud, et talle kuuluvasse korterisse oli registreeritud üle saja kahtlase taustaga vene firmat, kes sealt siis oma fiktiivseid ärisid ajasid. Samas paljastas aga „Pealtnägija“, et Kabrits teadis hästi firmade hulgi registreerimisest enda kaasomandis olevale aadressile, vene ärimeeste maale toomisest ja elamislubadest. Kuid nagu Vaher ja Parts, on ka tema keeldunud mingitki poliitilist vastutust võtmast.

Huvitav, kus olid nende ametnike silmad, kes kõnealused firmad registreerisid, enne kui asi hulluks läks ja järelkontrolli teostama hakati? Kas tõesti pidasid nad normaalseks ja igapäevaseks üle saja vene kodanikule kuuluva välisfirma tegutsemist ühes ainsas vanalinna korteris? Kui suur oli see ring, kes IRL-i skeemimeistrite ärist kasu lõikas? Lihtametnikust ministrini?

Kuid probleem on märksa laiem. See on terve valitsuse, mitte ainult IRL-i usaldusväärsuse ja üksikute isikute käitumise küsimus. Sisserände piirarvu ei suurendanud siseminister Vaher üksi, vaid seda tehti valitsuse korraldusega. Seeläbi on skandaaliga seotud terve IRL-i ja Reformierakonna koalitsioon, nende ministrid ja eeskätt peaminister Andrus Ansip, kes vastutab otseselt enda valitsuse ministrite tegevuse eest. Eriti, kui see õõnestab Eesti julgeolekut ja rahvusvahelist mainet.

Peaminister mängib aga jaanalinnumängu, peites pea liiva sisse ja teeseldes, justkui probleemi polekski või justkui see riiki, valitsust ega teda ennast ei puudutakski. Täna oleme kuulnud Ansipi suust vaid seda, et eeldatavasti kõnnivad Vaher ja Parts õigel teel. Kas luues tingimusi Eesti julgeoleku kahjustamiseks, silmi kinni pigistades ja vastutust vältides?

Samas sahistatakse, et põhjus, miks Parts ja Vaher ikka veel oma kohtadel on, peitub peaministris, kes seeläbi oma koalitsioonipartnereid survestada saab. Olgu sellega kuidas on, kuid on selge, et järgides euroopalikke tavasid, peab lisaks ministritele Vaherile ja Partsile tagasi astuma ka peaminister Ansip. See tähendab aga terve valitsuse väljavahetamist.

Kui suvel pühaliku presidendivande andnud Toomas Hendrik Ilves on oma kohustuste kõrgusel ja tahab käituda ausalt ja riigimehelikult, siis ei saa ta jätta peaministrile vastavat ettepanekut tegemata.
Allikas: http://www.syndikaat.ee/index.php

Read more...

kolmapäev, 21. detsember 2011

VABAMÕTLEJA: Tiit Madisson - M-15 liikumine ja olukord Eestis


Hispaania pealinna Madridi südalinnas, mitte kaugel kuningalossist, asub Puerto del Soli (Päikesevärava) väljak. Sinna kogunes tänavu 15. mail 200 ühiskondliku organisatsiooni kutsel Twitteri ja Facebooki vahendusel kümneid tuhandeid inimesi protestima pankade ja nende ahnusest mahitatud tegevust soodustavate võimuparteide vastasel meeleavaldusel. Samal ajal püstitasid demonstrandid telklinnakuid mitmes riigi suuremas linnas. Sündis üleriigiline rahvaliikumine 15-M.
Kui enamikus linnades möödusid meeleavaldused rahumeelselt, siis Hispaania suuruselt teises linnas Barcelonas võtsid sündmused vägivaldse iseloomu - politsei ja manifestantide kokkupõrkes sai vigastada 170 inimest, 400 meeleavaldajat arreteeriti. Vägivaldse intsidendi vastu tundis koguni huvi Brüsselis asuva Euroopa Nõukogu vastav komisjon, vägivallast kohkunud Hispaania kuningas Carlos I kutsus võime suhtuma meeleavaldajaisse „sensitiivselt". Ajakirjanduse andmeil väitsid 15-M aktivistid, et kokkupõrked toimusid meeleavaldajate hulka infiltreerunud politseiagentide provokatiivse tegevuse tagajärjel.
Hispaania, nagu paljud teised Euroopa riigid, on haaratud teravast majanduskriisist, mis puhkes ligi kolm aastat tagasi USA investeerimispanga Lehmans Brothers pankrotist, mis omakorda käivitas Ameerikas lumepalliefekti- rahanduskriis kandus peagi edasi Euroopasse. Kui Ühendriikide valitsus korvas panga „vaestele" omanikele maksumaksja arvel kõik kahjud, siis kannatajaks jäid lihtsad ja heausklikud laenajad, kes pankadest laenatud summade eest soetasid omale elamispinna.
Praegune kriis, mille vaibumist pole niipea näha ja mis väljendub esmalt suures tööpuuduses, on järsult teravdanud sotsiaalseid probleeme, mis omakorda kutsub esile rahva proteste tänavail. Euroliidu liikmesriigis Hispaanias toimus 29. septembril 2010 ulatuslik protestiaktsioon, milles osales sadu tuhandeid inimesi Madridis, Barcelonas, Sevillas, Malagas, Valencias jm.
Tööpuudus, mis hõlmab veidi üle 20% tööjõulisest elanikkonnast, on enda alla haaranud Hispaania majanduse. Hätta jäid heausksed inimesed, kes majanduslikult lahedal ajal võtsid pankadest laenu, tihtipeale oma elamistingimuste parandamiseks. Kuna töö kaotanud ei suutnud kriisis kannatanutena tasuda pangaintresse, rääkimata võlgadest, hakati võlgnikke pankade nõudel elamispindadelt välja tõstma.
Juhtusin augustikuus viibima pealinnas Madridis, kus nägin tänavatel oma kompsude ja majakraami otsas magavaid inimesi, kes olid sunnitud tänavaile kolima tervete peredena. Andaluusia autonoomse piirkonna suuruselt teises linnas Malagas, 20 km siinkirjutaja elukohast, heidetakse Costa del Solis ilmuva ingliskeelse ajalehe The News andmeil igal nädalal tänavaile ligi 30 peret.
Samas on Malaga 560-tuhandeline elanikkond vähenenud ligi 50 tuhande inimese võrra, kes on siirdunud Hispaania teistesse linnadesse ja majanduslikult kõige paremal järjel asuvale tööstuslikule Baskimaale, lootuses leida tööd.
Paraku ei sarnane tulised ja temperamentsed hispaanlased tasakaalukatele ja uimasevõitu eestlastele ning on asunud aktiivselt võitlema pankade liigahnusest tingitud tegutsemise vastu. Äsjaloodud rahvaliikumine 15-M kutsus boikoteerima kohalike võimuorganite valimisi (mis pidid toimuma 22. mail), sest parteisid peetakse röövpanganduse mahitajateks.
Kui valimispäeva õhtul asusid valimiskomisjonid sedelite ülelugemisele, selgus, et 37% üle riigi registreeritud sedeleist oli rikutudKui valimispäeva õhtul asusid valimiskomisjonid sedelite ülelugemisele, selgus, et 37% üle riigi registreeritud sedeleist oli rikutud - hispaanlased järgisid massiliselt rahvaliikumise 15-M soovitust. Tasub rõhutada, et 15-M oli selleks ajaks saanud tegutseda kõigest nädal aega (!).
Juunikuu algul korraldatud küsitluste järgi pooldas rahvaliikumise eesmärke 67% küsitletuist. Madridi ülikooli küsitlusfirma Metroscopia juulikuus korraldatud küsitluse järgi pooldas kommertspankade natsionaliseerimist 70% küsitletuist, nagu teatas kolmes keeles ilmuv nädalaleht SUR.
Luban endale kiusliku kommentaari. Eestis oleks nõudmine pankade riigistamiseks võimumeeste poolt hinnatud pühaduse rüvetamisena või isegi riigireetmisena. Sellise küsitluse korraldamist poleks julgenud ette võtta ükski rahademokraatlikus Eestis tegutsev küsitlusfirma, ei Saared ega Pollid. Pole ju suur saladus, et Eesti väidetavalt demokraatlikult (vildaka valimisseaduse järgi) valitud Riigikogu tegutseb juba aastaid välismaiste pankurite lobby-grupina, mille eest võimuparteisid loomulikult vastuteenena tasustatakse.
Omal ajal võõrsilt saadud „soovitusi" järgides hävitati rahvuslik pangandus, mispeale on Eesti ainuke Euroliidu maa, kus puuduvad kodumaised pangad. Nagu lugejad kindlasti teavad, ei ole meie valitsejad välismaiste pankade hiigelkasumeid isegi maksustanud - kogu kasum veetakse Eestist välja. Eestlastele on määratud au olla välismaiste pankurite lüpsilehmaks.
Parema mäluga lugeja mäletab, kuidas pool tosinat aastat tagasi sai kahekordne peaminister Mart Laar oma tulemuslike ponnistuste eest rootslaste Swedbanki nõukogu liikme priskele palgale. Loomulikult oli see vastuteene eestlaste allutamise eest Rootsi panga lüpsilehmaks ja rahvusliku panganduse hävitamise eest.
(Küsiksin: missuguse seaduse järgi tuleb töövõtjate töötasu või vanurite pension üle kanda Swedbanki, SEB või mõne teise võõrpanga arvetele? Nt Hispaanias makstakse töötasu soovi korral kätte sularahas.)
Samas tasustati Laari miljardär Milton Friedmani preemiaga - ikka liberaalse turumajanduse sisseseadmise eest Eestis, mis teisisõnu tähendab riigi allutamist Lääne suurkorporatsioonidele, sh pankadele. Eestlastele ei tundu sugugi imelikuna, et elupõline põllumajandusmaa ei suuda tänu Laarikese ja ta kamba „reformidele" end ise äragi toita! Paljud sellesama liberaalse turumajanduse ohvrid toituvad supiköökides, elujõulisemad on aga põgenenud kümnete tuhandetena Eestist, eelistades elada vähemliberaalse majandusega riikides.
Ahnusest tiivustatud spekulatsioonide abil virtuaalraha tootvad pangad on oma ohvriteks teinud Euroopa ja Põhja-Ameerika riikide elanikud, keda võimulolevate poliitikute igakülgsel soosimisel süstemaatiliselt röövitakse. Arenenud Euroopas ollakse ehk pisut mõõdukamad, kuna lääne-, lõuna- ja põhjapoolses Euroopas on toimimas tugev kodanikuühiskond, mistõttu kardetakse rahvaste vastupanu.
Lõunapoolsete rahvaste hulgas valitseb lisaks eelkirjeldatule ka tugev solidaarsustunne. Olen seda Hispaanias korduvalt kogenud. Postkommunistlikes riikides, sh Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõudmise uidust tiivustatud Eestis, on pankade röövtegevusel lausa kriminaalne iseloom. Selline tegevus väärib nimetust „röövimine päise päeva ajal".
Masendav on, et lüpsilehma ossa surutud ajupesuohvrist nn „uhke ja hää" keskmine eestlane ei saa arugi, mis ümberringi toimub. Kui paljud siis viitsivad end harida ja kasvõi internetis pisut surfata? Ajukääbikuist haugimäluliste kodanike üle valitsemine on väga lihtne - iseasi, kas sellised, seni võimu suhtes lojaalsed kodanikud suudavad või tahavad neidsamu valitsejaid kriisisituatsioonis aktsepteerida ja riikluse eest seista.
Esialgu planeerisid 15-M juhid proteste korraldada kuni 22. maini. Kuid nende üleskutsest innustatud edu kohalike võimuorganite valimiste boikoteerimisel andis meeleavaldajatele kindlust, et rahvas neid toetab, ja telklaagrite püstitamine paljude linnade keskväljakuile hoogustus.
Malaga kesklinnas asuval Konstitutsiooniväljakul pidi juunikuu eelviimasel laupäeval toimuma Hispaania kuninga külaskäigu puhul suur sõjaväeparaad. Kuna väljakule oli varem kerkinud protestijate telklinnak ja demonstrandid keeldusid sellest lahkumast, viisid võimud paraadi üle Plaza de Toro väljakule. Võimud ei riskinud protesteerijaid jõuga laiali ajada, kartes püssirohutünni heita põlevat tõrvikut.
Samas on sagenenud intsidendid, kui 15-M aktivistid on asunud blokeerima maju, kust pankade nõudel on välja hakatud tõstma pangavõlgnikke. Seni pole võimud julgenud kasutada blokeerijate vastu massiliselt jõudu. Vaid Malagas läks ühel korral märulipolitsei ja blokeerijate vahel kähmluseks, kus vigastada sai 20 inimest, neist seitse politseinikku. Väljatõstmisele määratud jäeti pärast kokkupõrget 15-M aktivistidega rahule!
(Kui palju on pangavõlglasi oma eluasemetest Eestis juba välja tõstetud - seda teab vaid tuul, sest need andmed ei kuulu ju avalikustamisele.)
Majanduslikult kõige kurvemas seisus on Hispaania suurim ja lõunapoolseim autonoomne ringkond, 8-miljonilise elanikkonnaga Andaluusia, mille Eesti-suuruses Malaga provintsis (mis on ühtlasi kuurordipiirkonna Costa del Sol keskus) hõlmab tööpuudus 30 protsenti tööjõulistest elanikest. Kuni 25-aastaste noorte hulgas on tööpuudus riigis 44,6%. Kuigi Hispaania laenukoormus on võrreldes Kreeka, Portugali ja Iirimaaga proportsionaalselt tunduvalt väiksem, on 46-miljonilise elanikkonnaga Hispaania suurima tööpuudusega riik Euroopas.
Seoses kuurordihooajaga tööpuudus pisut langes, kuid ennustatakse, et sügiseks ulatub see taas 5 miljoni inimeseni, nagu oli kevadel. Costa del Soli linnades on iga 7.-8. korteri rõdul silt SE VENDE - müüa! Kohvikuid-baare müüakse lausa võileivahinnaga, 6-7 tuhande euro eest.
Ajal, kui eeskujuliku finantsdistsipliiniga, kuid vaese elanikkonnaga Eesti peab andma oma „väärika panuse" eurotsooni kuuluva Kreeka abistamisse, on lõunaeurooplaste riigid Itaalia ja Hispaania finantseerimisest vabastatud, sest Brüssel kardab emotsionaalseid ja tuliseid italianosid ja espanjole ärritada!
Euroopa ajakirjanduses nimetatakse Hispaanias aktiviseerunud rahvaliikumist „Hispaania revolutsiooniks". Euroopa Liidu juhtivpoliitikud on tõsiselt hirmul, et pankade vastane liikumine kandub üle teistesse Euroliidu osariikidesse.
Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Suurbritannia peaminister David Cameron on kohtunud Hispaania peaministri Jose Rodriguez Zapateroga, et Hispaania kriisile ühiselt lahendust leida. Nagu teatas Hispaania meedia, pakkus Merkel Saksamaal tööd 800 tuhandele Hispaania noorele, kuid segavaks faktoriks on keelebarjäär. Ja miks peaksidki hispaanlased tööd otsima võõrsil, kui riigi põhiseaduse järgi peab riik seda garanteerima neile kodumaal? Noored liituvad pigem protestiliikumisega 15-M.
Augustikuu keskel Madridis toimunud 40 tuhande osavõtjaga meeleavaldusel lehvisid demonstrantide kohal Hispaania lippude kõrval ka Kreeka lipud. Augusti lõpul pani rahvaliikumine 15-M oma telklaagrid kokku ja alustas massilist 2000 km pikkust jalgsimatka Euroliidu pealinna Brüsselisse, kus tahetakse oktoobris korraldada 100-200 tuhande osavõtjaga röövpangandusvastane meeleavaldusAugusti lõpul pani rahvaliikumine 15-M oma telklaagrid kokku ja alustas massilist 2000 km pikkust jalgsimatka Euroliidu pealinna Brüsselisse, kus tahetakse oktoobris korraldada 100-200 tuhande osavõtjaga röövpangandusvastane meeleavaldus, loodetakse prantslaste ja belglaste liitumist protestijatega.
Juba maikuus toetasid prantslased hispaanlastest protestijaid, korraldades rahvarohke meeleavalduse Pariisis, mis aga vägivaldseks muutununa politsei poolt pisargaasi abil laiali aeti.
Hispaanlastest on saanud pangandusvastase võitluse pioneerid. Aeg näitab, millise ulatuse see saab Euroopas. On ilmselt kätte jõudnud aeg end vabastada üliahnete pankurite ikkest, rahahaidel on põhjust muret tunda!
Eesti ajakirjandust viimasel paaril kuul interneti vahendusel jälgides olen näinud, mida kirjutab Eesti meedia Hispaanias hoogsalt startinud pankadevastasest rahvaliikumisest. Pole väga üllatav, et Eesti peavoolumeedia on Hispaanias toimuva maha vaikinud.
Pole raske taibata, mis põhjusel. Eestis on nn kartellimeedia valitsevate parteide tagatubade kindla kontrolli all, sest valitsejad teavad, millest peab eestlast informeerima ja mida eestlasel pole vaja teada! Ärapestud ajudega „tasakaalukat" kodanikku (kes kardab oma õiguste eest võidelda), kes ei ole viitsinud endale selgeks teha, mis tähendab olla VABA RIIGI kodanik, on imelihtne meedia abil lollitada ja valitsevale poliitladvikule lojaalne hoida. Sisuliselt sarnaneb tänane poliitiline olukord Eestis üllatavalt Brežnevi-aegse Nõukogude Liidu omaga või nagu väljendas aasta tagasi üks eestlasest sotsioloog venekeelses internetiportaalis Vesti: Postimees on nagu Pravda - Ansip aga nagu Brežnev.
(Telesaadetest, nt ETV „Vabariigi kodanikud", jääb mulje, nagu oleks praegune Eesti ülimalt stabiilne - otsekui breževistlik N. Liit!) Peaminister Andrus Ansip juhib varsti riiki sama kaua nagu peasekretär Leonid Brežnev omal ajal. Ekskommunistide juhitud Reformierakond aga sarnaneb üha rohkem oma asjaajamistes omaaegse NLKP-ga. Nagu teada, pani brežnevistlik stagnatsioon alguse Nõukogudemaa hävingule. Mis juhtub Eestiga, seda näeme mõne aasta pärast.
Tore, aga seda (stabiilset Eestit) me ju kõik tahtsime! Kas tõesti tahtsime tsenseeritud ajakirjandusega politseiriiki, kus põhiseadusliku korra kaitseks loodud organ jälitab ning represseerib opositsionääre ja „valitud" hoolivad kodanikkonnast sama palju nagu omal ajal N. Liidus?
Seni pole Stenbocki majas põhjust muretseda - eestlane viibib sügavas letargias, millest võib äratada vaid mingi suurem vapustus. Milles see vapustus võib seisneda, näitab aeg.

Read more...

  © Blogger template Ramadhan Al-Mubarak

Back to TOP